Jüri Maloverjan: annaks Tartu rahule lõpuks rahu

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Kolumnist Jüri Maloverjan arutleb, mis võiks olla nüüd, seitse aastat hiljem, põhjus, miks Venemaal tärkas järsku huvi Eestiga jälle piirilepingust rääkida.

Mul on siiani kusagil paberite vahel alles need ilusad värvilised Eesti-Vene piiri kaardid, mis jagati 2005. aasta mais piirilepete allakirjutamisel Vene välisministeeriumi villas Moskva kesklinnas. Mõtlesin, et ajalooline hetk ju, pärast saab lastelastele näidata. Kukkus veidi teisiti välja.

Venemaa võttis oma allkirja tagasi, läbirääkijate Raul Mälgu ja nüüdseks surnud Ludvig Tšižovi ajalooline saavutus jäi poolikuks, ning nüüd arutletakse Eesti meedias elavalt uue lepingu sõlmimise üle: mida Eesti sellega saavutab ja mida kaotab ning kas tohib seekord Tartu rahu mainimata jättes oma õiguslikust järjepidevusest justkui loobuda. Et «kas see kõik väärib küünlaid».

Huvitav ja kohati asjalik arutelu küll, kuid tõsiste järelduste tegemiseks jääb meil ühest seigast puudu. Nimelt ei tea me, miks suursaadik Merzljakov ja välisminister Lavrov äkki hakkasid seitse aastat hiljem vihjama, et ollakse uuteks läbirääkimisteks valmis, ja mida Venemaa tahab sellega saavutada.

1990ndatel käis piirilepete ja Tartu rahu ümber diplomaatiale omaselt silmakirjalik, kuid täiesti läbinähtav mäng: mõlemad pooled rääkisid avalikkusele üht, mõtlesid aga hoopis teist. Selleks «teiseks» olid NATO ja mittekodanikud.

Moskva pasundas Eesti «territoriaalsetest nõudmistest», kuid lootis, et määratlemata piir takistab Eestit (ka Lätit) NATOsse ja võib-olla ka ELi astumast. Sellest, muide, rääkis aimatava meelepahaga ka nüüd oma 1. septembril peetud kõnes välisminister Lavrov – et piirilepinguteta Eesti ja Läti saamine ELi liikmeks olla olnud reeglite vastu.

Teiseks ei soovinud Venemaa Eesti Vabariigi järjepidevust tunnistada just kodakondsuspoliitika pärast. Moskva poliitikute jaoks polnud arusaadavalt lihtsalt võimalik tunnistada kogu õiguslikku kontseptsiooni, mille tagajärjel suur hulk eestivenelasi – keda mõlemad pooled suuresti ekslikult viiendaks kolonniks pidasid – jäi osast poliitilistest õigustest ilma. Pealegi, 1940. ja 1944. aasta sündmuste okupatsioonina tunnistamisest võis tuleneda repatrieerimiskohustus.

Eesti poliitikud rõhutasid enamasti seda, et ennast NSV Liidu järglaseks kuulutanud Venemaa ei soovi Nõukogude Venemaa sõlmitud Tartu lepingut omaks võtta (mis oli iseenesest õige etteheide) ega Eesti okupatsiooni tunnistada. Samas aga hellitasid paljud neist idiootset unistust sellestsamast «kolonistide repatrieerimisest».

Nüüdseks on need varjatud põhjused kadunud. Eesti ja Läti astusid NATOsse ja ELi ilma piirilepinguta (Läti sõlmis selle ju samuti hiljem), 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on 85 protsenti Eesti elanikest Eesti kodanikud, üle poole ülejäänutest aga Vene kodanikud. Lavrov räägib küll endiselt mittekodanike probleemist, kuid selge see, et vähemalt Eestis jäävad kodakondsuseta peaaegu vaid need, kes seda ei tahagi – kes on kas jäädavalt solvunud Eesti riigi peale või tundsid end algusest peale võõrana.

Mida siis tahab Venemaa nüüd uute piiriläbirääkimistega saavutada? Mõned Eesti kommentaatorid pakuvad, et Moskva loodab peatsele viisavabadusele Euroopa Liiduga. Võimalik, kuid vähetõenäoline.

Vene diplomaadid on kõike muud kui nõdrameelsed ning mõistavad loodetavasti suurepäraselt, et mitte keegi ELis, välja arvatud ehk Küpros, ei taha tõsimeeli viisavabadust ei Venemaa ega tema arvukate «kaasmaalaste» jaoks. Paljud Schengeni riigid lihtsustavad küll meeleldi protseduuri – kutsete ärajätmine, mitmekordsed viisad mitmeks aastaks jne. Tulemuseks on muide see, et nüüd on Vene kodanikul Schengeni viisat saada tunduvalt lihtsam kui vastupidi. Kuid täielikku viisavabadust – olles viisakates sõnavõttudes muidugi selle poolt – lubatakse «kunagi ehk 10–15 aasta pärast», siis kui saavad lahendatud kõik «tehnilised küsimused».

Kusjuures Eesti piirilepingu küsimus on nende seas kõrvaline: toimiv piir on ju tegelikult olemas.

Äkki tahab Moskva lihtsalt siin asjad lõpuks ometi korda ajada? Lähtudes arusaamast, et naaberriikide vahel lihtsalt peab lepinguga määratletud piir olema.

Jah, Vene poliitika bütsantslikkus ja vastastikune umbusaldus ei lase meil nii lihtsaid vastuseid uskuda. Pakun siis kaugemale ulatuvat versiooni.

Võib-olla tahab Moskva oma loodepiiril asju lõplikult korda saada ning status quo ära vormistada sellepärast, et on otsustanud edaspidi, lähimate aastate jooksul igatahes, keskenduda idale ja lõunale. Sõprus «sõber Gerhardi», «sõber Jacques’i» ja «sõber Silvioga» sai läbi, uusi sõpru ei ole, Euroopat lõhestada ei saanud, katsed mängida Berliini ja Pariisiga üle Ida-Euroopa, sealhulgas Balti riikide peade, ei kandnud vilja, kui mõneaastane NATO laienemisega venitamine välja arvata.

Lääne-suhetes on kõik peale gaasihinna lähiaastateks enam-vähem selge ning nüüd keskendub Putini Venemaa silmanähtavalt Kasahstani ja Valgevenega loodud uue majandusliidu tugevdamisele ja laiendamisele. Lisaks tegeldakse kollektiivkaitse lepingu sõjalise liidu arendamisega, samuti pööratakse palju tähelepanu Hiina ja Venemaa loodud Shanghai koostööorganisatsioonile.

Võib-olla on see suunamuutus osaliselt tingitud Moskvale omasest mõtteviisist: mida need silmakirjatsejad seal Euroopas-USAs oma väärtuspõhisest poliitikast pajatavad, oleme ju reaalsed poisid, teame küll, et nad ei mängi meiega meie reeglite järgi sellepärast, et oleme parasjagu nõrgad. Ning loodetakse mõne aja pärast Euroopa «mõjusfääride jagamise» juurde pöörduda suure liidu metropoli uues-vanas rollis.

See tundub praegu küll utoopiana. Ent kui see peakski kunagi ühtäkki reaalsuseks osutuma, siis on praegu Eesti jaoks küsimus selles, mille poolest on tema olukord nõrgem, kui tal on olemas lõplikult vormistatud piirileping, olgugi et seejuures on Tartu rahu mainimata jäetud.

Paljud Eesti poliitikud ja muidu kommentaatorid on seda meelt, et Tartu rahust kui Eesti riikluse alustalast ei tohi mingil juhul isegi sellises vormis loobuda, kuid vastust tahaks kuulda ka rahvusvahelise õiguse asjatundjate suust.

Niikaua aga tundub, et needsamad poliitikud ja kommentaatorid ei taha vaadata tõele näkku: mitte keegi maailmas ei lähtu tänapäeval Eesti Vabariigiga asju ajades tema järjepidevusest Eesti Wabariigi suhtes. Tänapäeva Eesti on ÜRO, NATO ja ELi liige, ning Tartu rahuga ei ole sel tõsiasjal enam mingit pistmist.

Autor on BBC Moskva korrespondent.