Ruta Arumäe

FOTO: Toomas Huik

Vaadates mõningaid prognoose euroala majanduskasvu kohta, jääb mulje, et praegust globaalset majandusnõrkust nähakse kui tsüklilist probleemi. Oodatakse, et taastuks endine majanduskasv, kes juba järgmisel, kes ülejärgmisel aastal. See oleks usutav, kui tegemist oleks tsüklilise nähtusega.

 Kuid see majandusnõrkus tundub olevat pigem struktuurne ja euro­ala majanduskasv võib jääda alla endise trendi veel tunduvalt pikemaks ajaks. Seda kõrge võlataseme ja majanduspoliitika tõttu, mis ei suuda tekitada kasvu seal, kus seda tarvis oleks, ja muudab väga raskeks euro­ala nõrkade majanduste pinnal hoidmise, aga ka pikaajaliste struktuursete kohandumisprotsesside tõttu. Asja teeb hullemaks, eriti Saksamaal, kiirelt vananev rahvastik.  

Probleemid võlakirjaturgudel jätkuvad, kuni investorid tunnevad, et reaalsete lahendustega ei tegeleta. Endiselt on üheks takistuseks pankade ja riigivõlakirjade probleemide omavaheline tugev sõltuvus, kuigi seda on püütud hakata ESMi kaudu vähendama. Riigi rahandus, pangandus ning majandus on üksteist mõjutavad ja võimendavad lülid. Kui ühes neist õnnestuks asjad paremuse poole keerata, mõjuks see ka ülejäänutele hästi. Praegu üritatakse süsteemi turgutada riigivõlakirjade otsast, surudes nende intresse madalamaks.

See mõjutab otseselt ka kõige tavalisemat tarbijat intressimäärade kaudu. Kui riigivõlakirjade intressid on kõrgemad, tuleb ka majapidamistel ja ettevõtetel maksta suuremat intressi. Ja intressid on kõrgemad just neis riikides, kus majandus on kõige hullemas olukorras ning vajadus madalate intresside järele on kõige suurem. Siinkohal võiks ka Eesti tarbija meelde tuletada, miks meil intressid ikkagi nii madalad on.

Kriis on sundinud riike kohandumisprotsessidesse. Asjad liiguvad õiges suunas, kuid kas ka piisava kiirusega? Küsimus pole ainult selles, kas majanduslangust tuleb taluda veel üks või kaks või kümme aastat, vaid ka selles, millal lõpeb kannatus ühes või teises servas olevatel tavalistel ELi kodanikel, kes äkitselt enam Euroopa ühtsust ja solidaarsust rinnus tukslemas ei tunne.

Teatavat kohandumist üksteisele lähemale Euroopa sees võib näha sellistes fundamentaalsetes näitajates nagu jooksevkonto defitsiit ja tööjõukulud, milles enne kriisi riigiti erinevused suurenesid. Näiteks Hispaanias on viimastel andmetel kaubandusdefitsiit jõudnud ülejääki. Just nii nagu seda kriis ka Eestile peale sundis.

Ka tööjõukuludes liiguvad asjad kriisi survel õiges suunas. Kõige kiirem tööjõukulude kohandumine toimus Iirimaal. Kas need muutused toimuvad piisavalt kiiresti, on aga samuti küsimus. Nagu seegi, kas tööjõukulusid on lihtsam kohandada nominaal- või reaalpalkade kaudu.

Tavapärane arusaam inimeste seas on, et kriisi ajal on võlakoormad ainult veelgi suurenenud ja õiges suunas ei liigu miski. Tegelikult toimuvad ka võlakoormates muutused õiges suunas, kuigi võlasummasid pealiskaudselt vaadates võib tõesti vastupidine mulje jääda.

Näiteks Iirimaa valitsuse võlg kasvas kosmiliselt sel aastal, mil tema pangad hätta sattusid ning riigil tuli pankasid välja osta. Iiri riigisektor sattus võlakoorma alla, mida ta üksi kanda ei jõudnud. Praegu on turuosalised mures sama stsenaariumi võimaliku kordumise pärast Hispaanias. Seevastu Itaalias, mille pärast turud samuti muret tunnevad, ei ole olukord võlatasemes ega riigieelarve defitsiidi näitajates viimastel aastatel palju muutunud. Ent muutunud on see, et turg ei aktsepteeri enam nii kõrget võlataset nagu mõned aastad tagasi.

Euroopa teeb läbi ka institutsionaalset muutumist, mis võtab samuti aega. Suurem integratsioon peab tekkima valdkondades, kus see poliitiliselt võimalik on. Aga illusioone pole mõtet luua. Kiireid lahendusi ei ole ega tule. See on reaalsus.