Sander Pelisaar: mida õppida Silvergate'ist ?

Foto: Lennart Rikk

Erakondade varjatud rahastamist aitaks paljastada kontorikulude kontrollimine, kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste tudeng Sander Pelisaar Postimehe arvamusportaalis. Ta teeb ka ettepaneku, et erakondade asemel võiks anda valimisreklaamide tegemise neist sõltumatu organisatsiooni kätte.

Tänaseks on kõik kuulnud Reformierakonna rahastamisskandaalist, enamgi veel, avalikkusel on sellest valdaval osal juba küllalt saanud, teisalt on vaja jätkata teema käsitlust, et utsitada tagant erakondi tegelema nende endi probleemiga, erakondade rahastamisega ning tekitada selles pimeduses läbipaistvust ning valgust.

Küsimus ei ole koalitsioonis või opositsioonis, Reformierakonnas, Keskerakonnas, Isamaa- ja Res Publica Liidus või sotsiaaldemokraatides, küsimus on poliitikas, selle rahastamises, läbipaistvuses ja ühiskonnas. Praegused skandaalid heidavad poliitikale vaid tumedaid varje.

Minnes tagasi ajalukku, siis diktaatorlike riikide tekkepõhjustena väga tähtsal kohal olid majanduskriis, pettumine demokraatias ning korruptsioon. See kõrvalepõige ei olnud kellegi hirmutamiseks, kuid väga vajalik saamaks aru, et riiki valitsevad ning kujundavad inimesed, seega on iga inimese jaoks vajalik pidada meeles ajalugu ning mitte lasta ebameeldivatel sündmustel korduda. Karile sõitmist ja alles õnnetuse korral tegutsema hakkamist tuleks ennetada, sõites poide järgi.

Poliitika ei ole valitsus ega riigikogu, see on ühiskonna elukorralduse kujundaja ning seetõttu teeb mulle rahastamisskandaal, ükskõik millise erakonna esituses meele mõruks. Poliitika on ühiskonna peegel ning sellisena ma ennast peeglist näha ei taha. Vastus on lihtne: ma pean ennast muutma - ehk ühiskond peab muutuma.

Küsimus on ka selles, et aeg oleks vaadata tõsiselt ümber erakondade rahastamine. Peamine põhjus, miks erakondade rahastamine on varjatud ning sogane, on raha, täpsemalt raha allikas. Peamised raha toojad on ettevõtjad, ärimehed, laiemalt öeldes ühiskonna koorekiht. Inimesed ei taha ennast erakondadega seostada, raha annetamine on ühiskonna ja inimeste silmis midagi väga halba ning taunimisväärset.

Suurim stagnatsioon erakondade rahastamise küsimuses ongi minu arvates seotud sellega, et erakonnad kardavad selle tagajärjel oma sissetulekust, annetusest (nimetagem, kuidas tahate) ilma jääda. See tähendab seda, et mõtteid, kuidas rahastamist muuta, on lauale pandud, kuid erakondadel puudub motivatsioon seda küsimust pädevamalt arutada. Lõppude lõpuks on kõik ühes paadis ning mentaliteet on, et ärme kaevame endale auku.

Jutt, et läbipaistvat ja head rahastamisskeemi ei ole olemas kusagil maailmas, on jabur. Siinkohal võin näiteks tuua lugupeetud riigiõiguse lektori Hr. Madis Ernitsa loengus esitatud ettepaneku rahastamise kontrollimiseks, mis mulle isiklikult väga sümpatiseerib. Erakonna kulutused on valdavalt osalt avalikud, ainsad, mis ei ole, on erakonna kontori ülalpidamine. Kõik teised on avalikud.

Seega võiks riigikontroll lüüa kulutused kokku, võrrelda saadud tulemusi erakonna poolt deklareeritud tulude ja kuludega ning kui see vahe peaks osutuma kahtlust äratavalt suureks või erinevaks, tuleks teha süvauurimine, algatada menetlus.

Kuna head ja läbipaistvat rahastamisskeemi ei ole olemas, siis ei ole üldse mõtet midagi muuta? Jätkame selle sama rahastamisskeemiga nagu praegu on, mis lubab korruptsioonil ja mustal rahal uksest aknast ning viimastest meediauudistest ka postkastist sisse vupsata?

Silver Meikar ütles TV3 «Seitsmestes Uudistes» väga tabava lause: ta jätkab aktiivselt poliitikat, kuid ilma erakonda kuulumata. Tema mõistes tähendab see aktiivselt ühiskonnaelu kujundamist ning selles kaasa löömist, sealhulgas ka valimistel käimist.

Iga kodanik peaks olema selles tähenduses poliitikas aktiivselt. Kahjuks olen enda sõpruskonnaski kuulnud seisukohti, et mul ei ole mõtet valima minna, kui kõik erakonnad on ebasobivad, mittemeeldivad ja halvad.

Riigiteaduste tudengina olen kohustatud neid ümber veenma, kuigi tegelikult peaks see olema iga kodaniku kohustus ärgitada ka kaaskodanikke valima. Siinkohal manitsen erakondi enne, kui nad tahaksid hakata seda lauset kampaanias «ära kasutama»: range reegel on see, et kaaskodanikku ei tohi mingitki moodi mõjutada kellegi poolt või teise vastu hääletama. Hääl peab tulema inimese enda sisetunde ja veendumuste põhjal.

Peamiselt olen skeptikutele vastanud kahe levinuma ning minu jaoks kulunud vastusega. Valige halvimast parim või looge uus erakond, mis vastaks ootustele ja lootustele. Ei väsi kordamast Winston Churchilli ütlust, et demokraatia on halvim valitsemisvorm, kuid parim, mis meil loodud on.

Kui rahvas ei lähe valima, ei saa ta oma arvamust välja öelda ning sisuliselt on panus riigi arenguks ning hüvanguks andmata. See on kodanikukohustus. Elus peab tihti tegema halvimast valikust kõige vähem halvema.

Kas poliitika vajab üldse raha või kas poliitika vajab riiklikku rahastamist? Suur osa ühiskonnast on ilmselt arvamusel, et tegemist on mõttetu kulutamisega, raha tuulutamisega. Poliitika elluviimise eelduseks on raha, reklaam.

Ideaalses maailmas poleks reklaami vaja, seal on inimesed piisavalt teadlikud, nad loevad kõiki ajalehti, on päevakajaliste teemadega kursis, tunnevad ära demagoogia, loevad poliitilisi uudiseid, riigikogu istungite stenogramme või vähemalt istungipäeva kokkuvõtteid, erakondade valimisplatvorme, on oma erakondade eelistuse ära teinud mitu kuud enne valimispäeva jne.

Kahjuks on meil piiratud ajaressursid. Päevas on vaid 24 tundi, selle ajaga on vaja käia tööl või koolis, teha koduseid toimetusi ning heal juhul ka mõned tunnid päevas puhata. Seega on vaja tuua mägi Muhamedi juurde, ehk reklaam tänavatele ja inimestele rohkem kättesaadavamaks.

Küsitavus on, kas reklaamid peavad olema populistlikud ja täis demagoogiat või pigem erakonda ja valimisplatvorme informatiivselt tutvustavad. Võib olla ei peakski neid reklaame välja andma erakond, vaid hoopis erapooletu organisatsioon, kes trükibki kõikide erakondade valmisplatvormid ja tähtsamad teesid ühele lehele? See hoiaks kokku erakondade kulutusi reklaamile ning vähendaks ka inimeste vastumeelset reaktsiooni, leides igal õhtul postkasti juurde minnes sinna päeval potsatanud erakondade lendlehti.

Seeläbi peaksid erakonnad suuremat rõhku panema näost-näkku suhtlemisele, külast-külla sõitmisele. Samuti võiks suurendada enne valimisi debattide arvu televisioonis, raadios, rahvamajades ( ka see on koht, kus valijad näevad ja saavad võrrelda kandideeritavaid). Heaks näiteks on kasvõi USA presidendivalimised, kus inimesed on presidendidebatist väga huvitatud ja vaatavad poliitilist tippsündmust nagu meelelahutust.

Debattidest saaks kasu nii kandideerija, kes näeks, kuidas mingis regioonis reaalselt elatakse (mõnele võibki see jääda ainsaks korraks valituks osutumise ajal), kui ka valija, kes näeb, kas ja kuidas suhtub temasse valitav ning kas kõneleja on väärt teda esindama, tema sõnumit ning seisukohti kaitsma.

Lennart Meri on öelnud: «Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.»

Tahan Eesti kodanikele südamele panna, et kritiseerige oma esindajate tööd parlamendis ja valitsuses, kui see tundub ebaloogiline või mõistmatu, kuid ka austage ning kiitke, kui tundub õige ning sobilik lahendus, et hoolitseda rahva eest ning lahendada meie probleeme. Silvergate'i õppetund võiks eestlastele õpetada suure algustähega Kodanikuks olemist ja merilikku riigimehelikkust.