Urmas Arumäe: räpakast juhtimisest avalikus sektoris

Urmas Arumäe Foto: Valimised

EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent Urmas Arumäe kirjutab Eesti Energia juhtumi käigus riigile tekkinud kahju näitel, et ettevõtte nõukogu ei ole pansionaat või lihtsa lisaraha teenimise koht partei käsilastele, vaid vajab asjatundlikke inimesi.

2010. aasta lõpus toimunud Eesti Energia (EE) nõukogu istungil protokollitakse väidetavalt järgmised faktid:

Sandor Liive: «Kui väga tähte närida, siis kõikidele pakkumis-dokumentide tingimustele Alstomi pakkumine ei vasta».

Meelis Atonen:«Nõukogu on hetkel «kahvlis» – kui jätkata Alstomiga, rikuksime seadust. Kui aga loobume lepingust, tuleb korraldada uus hange ja ilmselt on uus pakkumine kallim – sellega oleme siis tekitanud juba kahju.»

EE nõukogu nõustanud advokaat Sven Papp: «Rahandusministeerium võib hanget uurida ja leida sealt nii riigihankeseaduse kui ka karistusseadustiku rikkumisi. Seletused, miks seaduse rikkumine toime pandi, ei tee seaduse rikkumist olematuks, kuid neid võidakse arvestada karistuse määramisel.»

05.05.2011. a. arutas Vabariigi Valitsus jaama ehitamist kinnisel istungil. Minister Parts hoiatas valitsusliikmeid, et Euroopa Liidu keskkonnakaitsenõuete tõttu tuleb 2016. a. peaaegu pool Narva elektrijaamade senisest võimusest sulgeda ja et ilma uusi tootmisvõimsusi juurde ehitamata võib 2016. a. Eestis tekkida elektri puudujääk.

Memos oli ka kirjas, et Euroopa Liidul võib riigiabi skeemi uurimiseks võib kuluda kuni poolteist aastat, mis seab ohtu uute katelde õigeaegse valmimise. Parts kallutas valitsust ka asjaoluga, et EE on juba sõlminud prantslastega lepingu, mille tähtaeg kukub juuni lõpus. Kui selleks ajaks pole leping heaks kiidetud, kaotab ta kehtivuse. Memo andis Eesti Ekspressi hinnangul signaali: ministrid, meil on asjaga kiire, teeme ära!

Minister Parts aga tõenäoliselt valetas valitsuskabineti liikmetele, sest riigikontrolör Mihkel Oviir teatas valitsusele, et majandusministeerium jättis memos märkimata vanadele kateldele puhastusseadmete paigaldamise läbi eluea pikendamise võimaluse aastani 2023, mis oleks odavam kui uue jaama ehitamine. Samuti juhtis riigikontrolör tähelepanu asjaolule, et ministeerium ei võtnud arvesse Estlinki kaablite võimsusi elektri impordiks.

Seepeale saatis EE juht, Sandor Liive, 15.06.2011. a. majandusminister Partsile (koopia A. Ansipile ja J. Ligile) kirja, milles tegi ettepaneku  aastaks aeg maha võtta, kuna sellega oleks nõus ka ehitaja  Alstom.

Kirjale järgnenud päeval (16.06.2011) toimus märkimisväärne EE nõukogu koosolek. Sellel teatas EE juhatuse liige, Margus Kaasik, et «Muutunud oludes on juhatus seisukohal, et uute plokkide rajamine ei ole majanduslikult põhjendatud».

Nõukogu sai (või oli selleks ajaks juba saanud) üldkoosolekult käsu «täita varustuskindluse tagamiseks Eesti Energia poolt Alstomi konsortsiumiga sõlmitud hankelepingut ning alustada esimese 300 MW ploki rajamist juunis 2011.»

Vaatamata sellele, et EE juhatus juhtis nõukogus tähelepanu, et «riigi jaoks on  uue jaama ehitamine kallis viis tõsta varustuskindlust oludes, kus teravat varustuskindluse probleemi enam ei ole» ja üks nõukogu liige, Janek Parkman, esitas eriarvamuse, mille kohaselt «… on käesoleval hetkel lepingu sõlmimine Alstomiga põlevkiviplokkide rajamiseks äriliselt ebamõistlik. Veelgi enam – juhatuse kinnitusel halvendab põlevkiviplokkide rajamine ilma selge toetusskeemita ettevõtte majandusseisu sedavõrd, et ettevõtte omakapitali laiendamine 140 miljoni euro võrra muutub vältimatuks», võttis nõukogu üldkoosoleku ebaseadusliku käsu/korralduse (ei teagi, kuidas see tegelikult vormistati) täitmisele ja tegi vastava otsuse.

Nõukogu otsusest ajendatult tegutses edasi ka juhatus (see, mida nad tegid, jääb televaatajale/lehelugejale tegelikult ebaselgeks), ehkki on meedias välja öelnud, et ei mõista tänini, miks minister just Alstomiga äri tegemist nõudis. Juhatus õigustab oma tegevust asjaoluga, et kuna üldkoosolek on andnud nõukogule ja nõukogu juhatusele korralduse, siis juhatusel polnud valikuid.

Selja taha pugemine

Siia koer maetud ongi! Juhatus ega ka nõukogu ei saa kuidagi indulgentsi sellega, et kõrgemalseisev organ on andnud korralduse ja seeläbi alamalseisvad ei vastuta. Seda seetõttu, et seaduse mõtte ja sätte kohaselt peab juhtimisel kinni pidama üksnes kõrgemalseisva organiseaduslikest korraldustest.

Antud juhul oli ju kõigile asjaosalistele teada, et rikutakse seadust (nii riigihankeseadust kui ka karistusseadustikku) ning tegutsetakse majanduslikult ebaotstarbekalt. Saab järeldada, et  tegutseti lausa tahtlikult.

Aga mis on õiguspärane korraldus/otsus? Õigusteadlane Andres Vutt on seisukohal, et õiguspäraseks loetakse vaid sellist omanike või nõukogu otsust, mille puhul juhatuse liikme vastutus oleks välistatud ka ilma vastava omanike otsuseta, st õiguspäraseks loetakse vaid sellist otsust, mis sisaldabki endas juhatuse liikmele antud suunist toimida ka majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja ühingu parimate huvide kohaselt.

Siin on raske midagi kommentaariks lisada. Seega ei saa õiguspärane olla otsus, mis annab juhtorgani liikmele suunise toimida vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusstandardiga.

See kõik annab alust küsida, kas asjaosalised tegutsesid neilt oodatava korraliku ettevõtja hoolsusega? Enamgi veel – tõusetub ka küsimus, kas antud kaasuses on käitutud ettevõtte suhtes lojaalselt?

Nii nõukogul kui ka juhatusel oli tegelikult valikuid küll. Teades, et tegemist on ebaseaduslike korraldustega, saanuks neile argumenteeritult vastu vaielda. Saanuks ka korraldusi mitte täita, riskides tagasikutsumisega. Saanuks ka tagasi astuda, nagu üks nõukogu liige, Margus Kaasik, seda tegi. Midagi sellist ei juhtunud.

Ministri vastutusega, nagu poliitikute vastutusega üldse, on Eestis asjad väga sedamoodi, et keegi ei vastuta millegi eest.

Jutt poliitilisest vastutusest tagasiastumise mõttes on valijate eksitamine, sest seda praktiliselt ei tehta. See, et iga nelja aasta tagant saab valija hinnanguid anda, ei tööta, sest siis lämmatatakse uute lubaduste ja valedega, milles enam keegi ei orienteeru ja nii need vanad asjad ununevadki ning suured saksad on taas tõllas...

Võimetus vastutada

Poliitikud ei taha kohe mitte kuidagi vastutada. Siin on kolm konkreetset näidet seadustest või seadusloomest, mida poliitikud iseendale kujundavad:

1)  Põhiseaduse § 62 järgi  ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites;

2) 1990-ndate teises pooles kavandati Eesti haldusõiguse reformi raames tervikliku halduskorralduse seaduse vastuvõtmist, mis oleks muuhulgas reguleerinud ka teatud kõrgemate riigiametnike vastutust. Selle eelnõu arutelude raames räägiti ka poliitilisest vastutusest. Mõistagi jäi seadus sellisena vastu võtmata ;

3) Kaja Kallase koostatud eetikakoodeks ei sobi poliitikutele ja jääb sellisena vastu võtmata.

Ma olen meedias avaldatu põhjal pigem sellel seisukohal, et EE juhatus püüdis oma hoolsuskohustust heas usus täita kuni n-ö lõpuni, kuid siis murdus. Miski pani neid ekslikult asuma positsioonile, et kui nõukogu juba otsustas, siis meid see enam ei puuduta – meie ei vastuta, kuna nõukogu otsus on meie indulgents. Tegelikult nii ei ole. Juhatus on kohustatud tegema vahet seadusliku ja ebaseadusliku korralduse, nagu ka majandusliku otstarbekuse ja mitteotstarbekuse vahel.

Eelkirjeldatu põhjal pole kahtlust, et juhatus kõike seda teadis. Vaatamata sellele lasi juhatus väidetavalt ettevõttele nüüd või tulevikus kahju sündida. Sama tegi väidetavalt ka nõukogu. Seega jäi hoolsuskohustus päeva lõpuks ikkagi täitmata ja näib et tahtlikult.

Miski ei takistanud nõukogul ja juhatusel tagasi astuda. Siin võib spekuleerida, et tagasi ei tahetud astuda põhjusel, et oma isiklikku ametisolekut/töökohta eelistati ettevõtte huvidele. See on aga lojaalsuskohustuse rikkumine ettevõtte suhtes, kui osundada lojaalsuskohustuse ühele olulisele elemendile – huvide konfliktile.

Lojaalsuskohustus on oluline seetõttu, et võõra vara suhtes tegutsetakse usaldusisikuna. Lojaalsuskohustus hõlmab juhtorgani liikme kohustust vältida oma otsuste tagajärgede seotust isikliku huviga ning äriühingu juhtimisel enda ja äriühingu huvide konflikti vältimist.

Partei määratud

Samas on kogu eelkirjeldatud probleem laiem ja puudutab kõiki riigile või omavalitsusüksustele kuuluvaid äriühinguid või muid juriidilisi isikuid küsimusis, kus on tegemist organisatsiooni valitsemise ja juhtimisega.

Olen oma suhteliselt pika praktika jooksul näinud nii mõndagi. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et keskmiselt istuvad avalikule sektorile kuuluvate organisatsioonide nõukogudes inimesed, kes on sinna sattunud partei tahtel ja kellel enamasti ei ole organisatsiooni juhtimise korraldamisse ja tegevuse planeerimisse midagi anda ning kes ei ole võimelised ka juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostama.

Kahjuks on see nii ja eelöelduga ei taha ma halvustada neid, kes selleks kõigeks võimelised on. Tegelikult ei soovi ma halvustada ka neid õnnetuid inimesi, kes vastavat ettevalmistust ja kogemust omamata, nõukogudesse suunatakse – kogu vastutus lasub siin erakondadel, kes nõukogusid ’oma inimestega’ mehitavad ja kelle pingid on ilmselt lühikesed.

Nimetatud organisatsioonidele on sellistest ’keskmistest’ nõukogudest sama palju abi kui seale sadulast. Ettevõtte nõukogu ei ole pansionaat või lihtsa lisaraha teenimise koht. See eeldab teadmisi ettevõtlusest ja juhtimisest, aga ka praktilist juhikogemust ja vastava valdkonna tundmist.

Need teadmised ei teki üleöö või erakonna liikmeks astumisega. Vaja on omandada teadmisi, ehk siis õppida, ning koguda samm-sammult kogemusi praktilise tegevuse kaudu. Tegelikult mind väga häirib teadmine, et esimesi juhtimiskogemusi hakatakse ammutama just riigile või omavalitsusüksustele kuuluvate organisatsioonide nõukogudest. Peaasi, et oled ustav erakonnale, ehkki ustav (lojaalne) peaks seaduse mõttes olema ettevõttele.