Paavo Kivine

FOTO: Pm

Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina… Mehed andsid talle aupaklikult teed.

(A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus», I osa)

Spordirahvas on saanud uue juhi. Uus president astub ühest maailmast teise. See samm nõuab talt muutumist. Ta tuleb ärimaailmast, kus esmalt tehakse tegu ning alles seejärel hinnatakse (kui üldse) selle õigsust. Sulilegi võib seal jääda ­õigus. Spordis hinnatakse kõigepealt teo õigsust, alles seejärel kuulub see mõõtmisele ning otsus on lõplik. Äris mõõdetakse kasumit, spordis au. Osta võib mõndagi, kuid au osta ei saa. Niisiis ei nõuta presidendilt oma olemuse muutmist, mis ju võimatu, kuid hoiakute muutmist kindlasti.

Eelmine president, vähemalt esiotsa, püüdis esitada sporti kui kultuurikategooriat. Väites, et olümpiakomitee on eeskätt spordi vaimne ja moraalne juhtorgan. Mis ka õige, sest eks toimu praktiline töö ikkagi alaliitudes. Olümpiakomitee olgu suundade andja, suurte visioonide looja, tema president spordi olemuslikke väärtusi valvav õiguskantsler.

Uuelt presidendilt sellelaadset sõnumit pole kuulnud, ei kõnes, ei kirjas. Seevastu kõlas talt valimiskõnes hämmastav väide, ilmselt äriilmast kaasa võetud veendumus, nagu oleks spordivõitegi võimalik «ära rääkida»!

Igalt tippjuhilt nõutakse kaht: ta mitte ainult peab olema aus, vaid ka näima aus. Uus president asub tööle teise nõudmise võrra kergema koormaga. Ta on järjepanu väitnud, et avalik sõna vaenab teda. Ta võiks aru saada, et kui ta edaspidigi peab meedia hoiakut endavastaseks sõjaks, siis seda sõda võita on tal võimatu.

Arusaamine eeldab arukust. Kui tõhusad kellegi teod ka ei ole, neid saatku alati tark ja usutav sõna. Olümpiapresident ei ole äriühingu juht, ta on ennekõike moraalne institutsioon. Ta peab olema tribuun, ta sõna innustagu, sel olgu usaldatavust ja kaalu. Esialgu on uue presidendi esinemised jätnud tublisti soovida. (Huvitav, kuhu jäid Genosse’d-kõnekirjutajad? Ilmselt leiti: saab ilmagi!)

Saigi, ent edasi? Kui selline tase rahuldabki spordirahvast, siis mistarvis pakkuda ainet Kivirähkile, Juurele, Ojale?

See-eest räägib uus president palju rahast. Kes kahtlekski, et raha ta tunneb, ei kahelnud selles ju valijamehedki. Raha ongi tõsine värk. Rahaga saab määrida rattaid, aga teinekord määrib raha sind ennast. Spordis on raha toime ometi teistsugune, mitteadekvaatne. Siin ei pruugi suurem raha teha paremat tulemust.

Meie spordile pannakse hindeid iga paari aasta järel – olümpiamedalite põhjal. Kuuleme: tase on hea. Olgu, aga lõppenud olümpial võitis meist märksa vähem raha kulutanud Leedu märksa enam medaleid.

Või võtkem soomlased, kes pärast sõjas kaotatud parimas eas mehi ning tohutute kontributsioonide maksmist korraldasid puruvaestena 1952. aastal olümpia, saavutades medaliarvestuses 7. koha. Nüüd, võrreldamatult suuremate ressursside juures, olid nad medalitabelis pärast 60. kohta Eestiga kõrvu.

Kas peab kordama, et majandusedetabelis on Soome maailma esimeste seas, meie aga seal, kus me oleme. Kumba edetabelikohta peaksime eelistama?

Nõus, medalid on rõõm. Kuid rõõm ainult hetkeks. Muidugi innustavad medalid lapsi. Kuid siis pakutagu neile ka enam võimalusi innustuse realiseerimiseks.

Ehk peaksime medalimõõdiku asemel kasutama noorte armeekõlblikkuse mõõdikut? Või laste tervisliku seisundi mõõdikut? Siis avaneks meile vähem uhke pilt ning seda vaadates ei saa spordisüsteemgi õlgu kehitada.

Lõpuks: medal on väheste üürike, tervis aga meie kõigi eluea pikkune eesmärk.