Juhtkiri: väike riik suures pildis

Foto: Urmas Nemvalts

Lähiaastail hakkab me riigijuhtide sõnavõttudes senisest sagedamini esinema Eestis laiemale avalikkusele seni üsna tundmatut akronüüm UNHRC (United Nations Human Rights Council), mis maakeeli tähendab ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Põhjus on lihtne – Eesti kandideeris nimetatud nõukogu täisliikmeks aastateks 2013–2015 ja tegi seda edukalt.

Kindlasti kuuleme sedagi, et 47-liikmelisse nõukokku pääsu võime lugeda märkimisväärseks diplomaatiliseks võiduks. Väide on tõene, isegi kui tunnistada, et maailmaorganisatsiooni enda mõjukus ja positsioon pole olnud niisugune, nagu mõnedki vaatlejad seda näha sooviksid. Eesti on ikkagi üks pisike maa – pääs pildile maailma riikide seltskonnas peab olema kuidagi välja teenitud.

Kriitikud on Eesti välispoliitikat süüdistanud ülipüüdlikus oiviklikkuses, kus täidetakse vaid suurte juhtnööre ning enda otsustusvõime kipub kaduma. Kuid ainult kraapsjala vedamisega poleks Eesti inimõiguste nõukokku pääsenud. Lisaks tehtud tööle kinnitab tugev toetus Eesti liikmestaatusele, et aastate vältel ida poolt tehtud kriitika inimõiguste asjus meie aadressil pole kuigivõrd mõju avaldanud. Päris iseenesest ei juhtu midagi, mida kinnitas näiteks Soome äsjane edutu pürgimine ÜRO Julgeolekunõukokku – põhjanaabrite analüütikud vaidlevad siiani, mis viltu läks.

Siiski kehitavad küllap paljud õlgu, et miks meil seda inimõiguste nõukogu kohta ülepea vaja on. Üks põhjus on lihtne: väikeriigil ei ole iial piisavalt positiivses mõttes rahvusvahelist tähelepanu. (Ja alles see ju oli, kui rõõmustasime iga otsuse üle, mis meid kuidagiviisi ära märkis ning läänega lõimis.)

Hääletustega inimõiguste nõukogus saab sealne arutlusaines ka Eesti avalikkuse tähelepanu. Sel viisil saame paremini teadvustada mitmeid üleilmseid probleeme. Eesti saab anda oma panuse suurde poliitikasse, tõstatades n-ö oma teemasid (näiteks meie kuvandiga hästi sobivat internetivabadustega seonduvat jms).

Ja last but not least, küsimuste ring, millega inimõiguste nõukogu üleilmses kontekstis tegeleb, on erakordselt tähtis ning nõukogu on, välisminister Urmas Paeti sõnu kasutades, näidanud, et suudab vajadusel rikkumistele kiiresti reageerida – meie nüüd nende hulgas. Seejuures saavad meie diplomaadid ja eri eksperdid edaspidiseks hinnalisi kogemusi.

Eesti diplomaatilisis ringkonnis on üha valjemalt räägitud ka võimalikust kandideerimisest ÜRO mõjuvõimsama kogu, julgeolekunõukogu liikmeks, mis võiks juhtuda 2020. aastal. Inimõiguste nõukogusse pääs näitab, et selline võimalus ei kuulu täielikult utoopia valdkonda. Enne seda saame suure rahvusvahelise vastutusekoorma kanda 2018. aastal, kui Eesti kätte jõuab järg olla Euroopa Liidu eesistujariik.