Dmitri Moskovtsev: vajaduspõhine õppetoetus – kas tõesti?

Dmitri Moskovtsev. Foto: Erakogu.

Elus juhtub sageli, et idee on väga hea, kuid teostus ei vasta ootustele. Just seda võib öelda vajaduspõhise õppetoetuse kohta, mis on praegu arutlusel riigikogus, kirjutab TLÜ üliõpilaskonna juhatuse aseesimees Dmitri Moskovtsev Postimehe arvamusportaalis.

Vajaduspõhise õppetoetuse peamine eesmärk on toetada majanduslikult raskes olukorras olevaid üliõpilasi, et neil oleks võimalus õppida. Toetust kavandatakse maksta üliõpilastele, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri (280 eurot kuus 2010. aastal). Idee on ju väga hea, kuid vajaduspõhises õppetoetuses võetakse arvesse ainult eelnenud kalendriaasta tuludeklaratsioon.

Maailmamajandus ja elu üldiselt on ebastabiilne ning indiviidi tänane heaolu võib kaduda homse  töötuksjäämise, lähedase haigestumise või veel hullem – kaotuse tõttu. Kahjuks pole praegu esitatud vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem sellega arvestanud.

Kes jääb ilma?

Riigikogus menetluses olevas eelnõus on ette nähtud, et vajaduspõhise õppetoetuse maksmine toimub õppeaastale eelnenud kalendriaastal maksustatud tulu alusel kaks korda aastas: septembris ja veebruaris. Antud lähenemine on üsna praktiline - suhtelise vaesuse piiril elav tudeng peab tõestama oma majanduslikku olukorda kaks korda aastas. Küsimus on aga selles, mis juhtub tudengiga, kelle majanduslik olukord muutus teatud põhjusel näiteks õppeaasta keskel?  

Sel juhul ei saa üliõpilane taotleda õppetoetust. Eriti on see aktuaalne jaanuarikuisel taotlemisel, kui tuludeklaratsioon on aasta aega vana. Oletagem, et meil on taotlemise hetkel kaks üliõpilast sarnaselt halvas majanduslikus olukorras, kuid üks saab õppetoetust, teine  mitte, sest tema majanduslik olukord muutus hiljem. Kas selline vajaduspõhisus on õiglane?

Erandjuhtumite lai spekter

Selleks, et vältida kirjeldatud probleemi, on vaja sisse tuua erandjuhtumi mõiste. Erandjuhtumid ongi olukorrad, kui eelnenud aasta tuludeklaratsioon pole adekvaatne majandusliku seisundi peegeldaja. Teisisõnu, kui tudengil halvenes suvel majanduslik olukord ja nüüd ta kvalifitseeruks toetuse saajaks, siis tema sissetulekut peab vaatama teistmoodi.

Erandjuhtumiteks võib pidada kõiki muutusi tudengi ja tema perekonna elus, mis mõjutavad majanduslikku olukorda. See on näiteks ühe vanema surm või uue perekonnaliikme sünd. Samuti tudengi või perekonnaliikme töötuks jäämine, perekonnaliikme haigestumine, mille tõttu ei ole võimalik töötada senise koormusega või on töötamine üleüldse võimatu. Pole välistatud ka vajadus toetada või aidata abivajavat perekonnaliiget. Neid variante on palju ning mis on kõige tähtsam: juhtumeid saab seaduslikult tõestada.

Omaette küsimus on see, kas meie individualistlikus ühiskonnas on lähedaste ülalpidamine normiks? Ühe erandjuhtumi liigiks võib pidada ka olukorda, kui vanemad ei toeta tudengit. Eelnõu järgi kuni üliõpilase 26. aastaseks saamiseni, arvestatakse aga tema sissetulekutele juurde ka vanemate omad. Reaalselt ei pruugi vanemad teda toetada ning samal ajal ei saa ka taotleda õppetoetust. Üliõpilastel peab olema võimalus tõestada, et tal puudub vanemate toetus.

Lihtne süsteem pole lahendus

Seaduseelnõus soovitakse menetleda vajaduspõhiseid õppetoetuseid võimalikult lihtsalt. Toetuse taotlemine ja menetlemine toimuvad  süsteemis, kus andmed saadakse Maksu- ja Tolliametist. Erandjuhtumite puhul pole võimalik üksnes tugineda Maksu- ja Tolliameti tuledeklaratsioonile. Nende menetlemine peab toimuma eraldi, millega paratamatult kaasnevad lisakulud.

Siinkohal tuleks meenutada meie presidendi 24. veebruari kõnet, kus ta rõhutas, et riigi pidamine ei saa olla odav.  Adekvaatne vajaduse selgitamine ei saagi olla odav. Odav toode pole turul alati kvaliteetne.  Vajaduspõhise õppetoetuse eesmärgiks on toetada majanduslikult keerulises olukorras üliõpilaste kõrghariduse omandamist.  Seda vaatamata sellele, kas nad elavad alla vaesuspiiri aasta aega või sattusid sinna alles taotlemise ajal. Kui seda pole, siis ei saa õppetoetust nimetada vajaduspõhiseks.

Erandjuhtumeid ei pea aga väga palju olema ning nad ei moodusta suuremat osa taotlejatest, pigem on tegu väikse taotluste osakaaluga. Seega lisakulud pole ka väga suured ning selle rakendamine õigustab ennast.