Kalle Kurg

FOTO: Erakogu

Kirjanik ja tõlkija Kalle Kurg kirjutab, et sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud on tehniliselt, vormiliselt ja ka sisuliselt niivõrd edasi arenenud, et võiks luua sellise suhtluskeskkonna, mis vähendaks tavakodanike ja poliitikute omavahelist võõrastamist.

Kui kodanikud valivad teisi kodanikke end esindama, ei vali nad lihtsalt isikuid ega parteisid, vaid pigem poliitikat, mis vastab nende vajadustele. Ja seejuures teavad nad oma vajadustest rohkem kui poliitikast. Kas ei ole nii, et üldjuhul puudub kodanikul täpne teadmine parteide programmidest ja suhtumisi määrab paljus see, mismoodi näevad asju temaga seotud inimesed? Kas ei ole nii, et suhtumine poliitikutesse ja parteidesse ei põhine pelgalt faktide teadmisel, vaid selle määravad paljus müüdid, kuulujutud, meeleolud, kobarateks koonduvad arvamused?

Kas peeglisse vaadates võime ikka kinnitada, et valime poliitiku või partei just omaenda analüüsi ajel ja mitte pelgalt mulje järgi? Avalikkuses kujunenud mulje sõltub paljus viisist, kuidas asju esitletakse. Asju võidakse esitleda nii, et esitleja «nägu meeldib», aga võib ka olla, et «nägu ei meeldi». «Nägu» võib mõnigi kord otsustada rohkem kui mõistlik jutt ja uus fakt. Viimased võidakse teatavaks võtta ja neid võidakse hinnata positiivseltki, kuid jätta ometi tagaplaanile või kõrvale, sest mulje loeb rohkem.

Poliitikutele annab see kõik võimalused manipuleerimiseks. Isikule või parteile kasuliku nimel võidakse esiplaanile seada meeldiv, näidates ebameeldivat vähetähtsana või varjates seda. Töö lõpptulemus võib iseendast hea olla, aga seejuures sündida vale. Juriidiliselt võib kõik olla õige. Vale ise või asjast vale mulje jätmine ei pruugi olla otsese süüna tuvastatav. Aga on riivatud helli asju, mis seostuvad üldinimlike väärtuste ja moraaliga. Inimestele ei ole tähtis mitte ainult tulemus, vaid ka see, milliste meetodite ja vahenditega ning mis hinnaga tulemus saavutati. Nagu meenutas Mare Taagepera: lõpptulemus ei õigusta meetmeid (PM 8.11.2012).

Tagajärjeks võib olla vastasseisu suurenemine ka ilma otsese ja väliselt nähtava põhjuseta. Rahva tundlikkuse ja tähelepanuvõime pidev alahindamine võib viia selleni, et rahulolematuse lained kasvavad. Rahulolematus võib paisuda streigiks, kuid võib jääda ka vinduma ebamäärase kroonilise vastumeelsusena: süüdi on riik, kord, kõik parteid ja – üldse kõik. Üks ei ole parem kui teine, vastasseisu tähendavad mõlemad.

Mismoodi näeb välja poliitiline olukord? Ühed teavad ja teised ei tea. Ühed teavad ja teised arvavad. Poliitika toob alati palju küsimusi. Kas midagi saavutati millegi arvel? Miks mindi just valitud teed? Kellele on see kasulik ja kas see on kasulik kellegi või millegi arvel? Kui ei saada kiiresti ja selgeid vastuseid, jäävad vastamata küsimused õhku kibeda hõljumina, mis meeleolude muutudes levib kõikjale, raskendab hingamist ja mürgitab.

Poliitik aga kurdab: «Kas siis küll ei ole räägitud? Sai ju öeldud...» Kuigi tema päralt on avaliku sõna võimendusaparatuur, ei ole tal alati sugugi kerge saavutada, et sõnum pärale jõuaks. Info paiskub avalikus sõnas laiali, läheb inimesel ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sõnumi teel on kõrvalise info müra, vastuoluliste kuulduste tolm, eelarvamuste filtrid, kivistunud arvamuste taak, kinniskanalite eelistamine mitmekesisusele.

Kuidas siis teha nii, et dialoog oleks võimalik ja süveneks? Teisiti: milline peaks olema usalduse suurendamise mehhanism? Me ei tea seda. See on probleemiks ka mujal maailmas. Üks katse usaldusinkubaatori loomiseks on meil siiski tehtud. Rootsi reaalteadlase ja ettevõtja Tõive Kivika eestvõttel tegutses Eestis aastail 2005–2011 eraalgatuslik parteideväline ja erapooletu MTÜ Eesti Demokraatia Uuendamine (E-D-U).

Oli aeg, mil Tartu Ülikoolis asutatud eetikakeskuse toel oli normide, väärtuste ning õigluse teoreetiline käsitlemine elavnenud. Need teemad jõudsid ka ajakirjandusse. E-D-U loodi selleks, et proovida, kas tegelikkuses õnnestub luua usalduse teket soodustav suhtluskeskkond, kus normide, väärtuste ning õigluse aktuaalseid küsimusi arutataks konkreetselt kodaniku ja poliitiku dialoogis.

Tõive Kivikas alustas ideega pakkuda avalikkusele näidis hea tahte poliitiku eetikakoodeksist lootuses, et see toimib. Idee leidis toetust, kuid enamat ei järgnenud. Kas selle koodeksi kehtestamisest aga olekski piisanud? Eetikakoodeks küll soodustab head poliitikat, milles moraalil on oma osa, ei saa aga olla mingiks garantiiks. Arusaamises, et on vaja enamat, jõudis Kivikas 2005. aastal suhtlusportaali Eesti Demokraatia Uuendamine loomiseni.

Tutvustati poliitiku eetikakoodeksi näidist ja usaldusteemalisi kirjutisi, sai esitada poliitikutele küsimusi ja tutvuda nende vastustega, avaldada arvamusi, kuidas usaldusküsimusele läheneda ja mida sel pinnal tegelikkuses ette võtta. Sugenes mõte, et on vaja üle Eesti luua tugigrupid, kes järjekindlalt taotleksid otsesuhtlemist ametisse valitud poliitikutega, võimalusel silmast silma. Kangastus koostöö teaduslike uurimiskeskustega, kes laekunud materjale analüüsiksid ja üldistaksid. Tagantjärele tundub portaali loomine igas mõttes õpetliku kogemusena.

Poliitikud jagunesid kaheks. Ühed, sealhulgas vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, leidsid portaalis suhtlemiseks aega. Teised ei soovinud portaalis avalikult vastata, ei vastanud E-D-U paberkirjadelegi või andsid mõista, et valituid ei tohi kontrollida. Sai üha ilmsemaks, et mõneski Eesti paigas ei olnud inimestel poliitikute tegevusest lähemat teadmist. Samas oleks portaaliga loodud demokraatia võimalusi saanud rohkemgi kasutada. Vahel tundus, et sellist tüüpi portaali tegevussuundi ei mõistetud või peeti usaldussilla ideedki segavaks ja soovimatuks.

Kogu ühiskonna edendamisele suunatud kodanikualgatuse toetustaotlused lükati üksteise järel tagasi, samas jagus kitsama profiiliga algatustele raha küll. Portaali ning kirjavahetustega tegelevate väheste töötegijate tasustamiseks eraisiku rahast enam ei piisanud. Kuue tööaasta järel pidi Tõive Kivikas portaali sulgema ja ühiskonna seisundist konkreetselt kõnelevatest materjalidest sai arhiiv.

Tänaseks on aga toonased probleemid saanud reljeefsemaks, vajadused veel ilmsemaks. Usalduskeskkonna loomise katse ajal aktuaalne põhiküsimus on aktuaalne praegugi. See kõlab: kui jutt on kroonilisest usalduskriisist, nii et «võim kaugeneb rahvast», mida tähendaks siis usalduskriisi kõrvaldamine? Mida peaks kõrvaldama? Kas ei peaks kõrvaldama ebamäärase olukorra, kus valijal ei ole dialoogi poliitikuga, kelle ta on valinud? Ja kas on võimalik luua olukord, kus poliitik on ise tõesti huvitatud sellest, et teda usaldataks, tema avameelsust hinnataks, ning otsib ise kodanikuga dialoogi?

Neile küsimustele peaksid püüdma vastata ka poliitiku volitajad. Ilma kodaniku soovita tegelda poliitiku usaldamise probleemiga jääb päevakorras keskseks vastasseisude tekkimine ja nende klaarimine. Keskne peaks aga olema püüd otsida optimaalset teed demokraatia edendamiseks. Poliitika ei saa olla valitute eriharrastus. Usaldus saab tekkida ainult siis, kui ka see kodanik, kes ei ole otseselt võimul, astub poliitikaväljale.

Kas on liialdus öelda, et praegune demokraatia on elutu: ei surnud ega ka elus? Demokraatiale annab elu dialoog. Usaldus toimib nii, et vaenlaste asemel nähakse vastaseid, erinev võib olla rikastav ja kriitika tervendav. Usalduse korral on esiplaanil ühisasi, mida kriitiliselt analüüsitakse, kontrollides enda ja teise poole arusaamisi, tehes koostööd ja tunnistades eksimusi.

Nüüdseks on aga uued kodanikualgatused näidanud, et aktiivne kodanik saab siiski oma hääle kuuldavaks teha ka formaalse demokraatia olukorras. Sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud on nii tehniliselt, vormiliselt kui ka sisuliselt edasi arenenud. Kas ei ole see uus väljakutse sellise suhtluskeskkonna ehitamiseks, mis aitaks vähendada eemalt võõrastamist?

Kui poliitik usaldaks kodanikega usaldusinkubaatori suhtluskeskkonnas regulaarselt näost näkku kohtuda, siis oleks kodanikel usutavasti vähem soovi teha televiisori ees nägusid või valida näo, aga mitte vaadete järgi. Peeglisse tuleks ikka vaadata, ole sa poliitik või mitte.