Eilne päev tõi lahkumisavalduse kahelt riigiasutuse juhilt. Nii politseijuht Raivo Küüt kui ka EASi juht Ülari Alamets esitasid lahkumisavalduse pärast seda, kui avalikuks olid tulnud segadused nende juhitavates asutustes ning ajakirjandus oli mõlema asutuse olukorda pikalt ja põhjalikult käsitlenud.
Poliitikud, nagu oleme kas või viimase poole aasta vältel kogenud, ei pea meil aga tagasiastumist väärikaks lahenduseks isegi suure skandaali keskmes olles. Pigem eelistatakse ka ilmses usalduskriisis vihjata, et kes on vigu teinud, peaks neid kõrges ametis jätkates ise parandama. Tundugu paralleel kohatu või mitte, aga samamoodi parandas seltsimees Brežnev oma vigu kuni surmani.
Avaliku teenistuse eetikakoodeks on kirja pandud lausa seaduse tekstis. Selle kümnes punkt kõlab nii: «Ametnik allutab oma tegevuses ametkondlikud huvid alati avalikele huvidele.»
Ametkonna huvi võib olla rikkumistest vaikida, ent ei politsei ega EASi juhtumis polnud see kindlasti avalikes huvides. Näeme, et viimaks on probleemidest vaikimine pöördunud ikkagi ka ametkondade ning nende juhtide vastu. Nende lugude õppetund on, et rikkumise mahavaikimisest võib vabalt alguse saada skandaal, mille keskmes on juba mahavaikimise fakt ise. Konkreetsete juhtumite asemel saab jutuaineks laiemalt usaldust näriv varjamine. Küsitakse, milliseid halbu üllatusi võime veel oodata.
Loomulikult ei lahenda asutuse juhi tagasiastumine kuidagi iseenesest ühtegi süsteemset probleemi. Ikkagi on tarvis, et selgitataks välja vigade põhjused ning muudetaks vajadusel organisatsiooni toimimist. Aga asutuse juhi taandumine avab siiski selleks tööks võimalused uutele inimestele, kes saavad tegutseda vabana skandaali varjust.
Sel taustal on imekspandav siseministri otsus, et ta ei vii politsei- ja piirivalveameti peadirektori lahkumisavaldust valitsusse otsustamiseks enne kui järgmise aasta märtsis. Võiks küsida, kas siseminister suudab teha üheselt mõistetavaid, selgeid otsuseid.
Samamoodi ei suutnud ju Raivo Küüt peadirektorina otsustada ilmse rikkumise toime pannud politseinike ametisse sobivuse üle. See otsustamatus on nüüd ennast valusalt kätte maksnud skandaaliga, mis kahandab kogu ametkonna usaldusväärsust.
Kahtlemata peab siseminister andma Eesti avalikkusele üksikasjalikke selgitusi, millised muutused politsei- ja piirivalveametis toimuma hakkavad ning mis ikkagi on need peadirektori ülesanded, mida kuni järgmise aasta märtsini ükski teine isik peale Raivo Küüdi selles ametis täita ei saaks.