Lüüli Suuk

FOTO: Erakogu

Lugeja Lüüli Suuk kirjutab, et on nördinud, kuidas käitub praegu erakond, kelle poliitikat ta seni toetanud on.

Viimastel riigikogu valimistel andsin oma hääle Reformierakonnale. Hüüdlause «Reformierakond – võid kindel olla» paneb nüüd küsima: milles ma kindel saan olla? Kas selles, et keegi valetab mulle ilma häbitundeta lihtsalt näkku, või selles, et ülbus ja alavääristamine on lubatud ilma ühegi vabanduseta, või ehk selles, et oleme jõudnud taas sinna, et on suured juhid, kelle sõnades ei tohi kahelda? Miks naeruvääristatakse inimesi, kes soovivad vastuseid ja eetilist lahendust?

Võib-olla oli minust naiivne oodata, et enne valimisi said kirja erakonna tõelised väärtused ja mitte populistlik jura. Praegu ma seda enam ei näe, et austatakse inimväärikust ja individuaalsust ning eesmärgiks on salliv ja koostöövõimeline ühiskond. Koostööd saab teha siis, kui ollakse avatud ja valmis suhtlema teise poole kui võrdväärse partneriga. Koostöö peaks põhinema vastastikusel austusel ja vastutusel. Vastustuse võtmine aga nõuab tugevust, samuti nõuab seda oma vigade tunnistamine. Vigu teha on inimlik ja oma eksimustest saab õppida. Raske on samastuda inimestega, kes arvavad, et neil on alati õigus.

Tekkinud kriisi juhtimise ja avalikkuse kriitikast õppimise asemel on võetud lähenemine, et erakond on langenud ebaõiglase rünnaku ohvriks. «Meie ei ole midagi teinud, hoopis meid kiusatakse»-stiilis sõnavõtt näitab, et mingit mõistlikku avatud suhtlemist oodata ei ole. Ma ei kuulu ühtegi vabaühendusse, aga mina ei ole samuti rahul sellega, mis praegu toimub. Minagi ootan endiselt vastuseid.