Tarmo Miilits

FOTO: Peeter Langovits

Postimehe arvamusportaal avaldab politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja Tarmo Miilitsa kirja ameti siselistist, mis mõistab hukka kolleegide teod, mis viisid kiiruskaristuste mahavaikimise skandaalini.

«Pealtnägija» kaudu nii organisatsioonis kui ühiskonnas avalikuks tulnud süsteemne ja teadlik hoolimatus on hävitav löök nii inimeste kui ka politseinike endi usaldusele politsei kui turvalisuse kaitsja vastu. Lubamatut on selles loos rohkem kui küll.

Teiste seadusekuulekust kontrollides peame ise alati kõike seaduslikult tegema ning siin kõrvale kaldumist olla ei saa. Meie ülesanne ei ole vahendeid valimata kiiruseületajaid tabada. Kui üks seade pole ajutiselt tööks kõlblik, siis me lihtsalt ei kasuta seda ning täidame selle asemel muid liiklusjärelevalve ülesandeid.

Iga ametniku vastutus on mõista, et taatlemata seadmega mõõdetud kiiruseületamine on õigustühine ning teadliku tegutsemise korral on politseinik käitunud ebaseaduslikult. Hullem veel, kui asja varjamiseks hakatakse teadlikult muutma protokollidel olevaid andmeid.

Mõõteseaduse ja laiemalt ükskõik millise eeskirja või sisemise korra mõte on tagada meie tegevuse usaldusväärus. Täna on ministeeriumite vahel liikumas seaduseelnõu, mis lihtsustaks oluliselt väärteomenetlust ning annaks politseiniku ütlusele menetluses rohkem kaalu. Mis valgusesse paneb nüüdne taatlemata seadmete kasutamise kaasus meie püüdlused tõendada süütegu vaid politseiniku sõnaga?

Kui eksime nii elementaarsete asjadega, siis kas saab meile seda suuremat õigust ikka anda? Inimeste veendumus meie tegevuse õiguspärasuses on politseitöö eelduseks ning täna on see üksikute ametnike ränk eksimus usalduskrediidi ka ülejäänud politseinike jaoks ära kulutanud.

Küsin Rasmus Kagge enda sõnadega: «Kuidas on see võimalik?». Kuidas läheb meelest, miks ja kellele me töötame? Täna oleme kaotanud nende inimeste usalduse, kelle teenimiseks on politsei ellu kutsutud. Oleme karistanud ebaõiglaselt ning pole teinud midagi, et tehtud viga heastada. Alles nüüd astume samme asutusesiseselt asjade parandamise ning ka inimestele tehtud õigustühiste otsuste ümber vaatamise suunas.

Vähemoluline pole mõelda ka selle peale, miks vajadus asjadele ausalt otsa vaadata, reageerida ja vigade heastamiseks samme astuda saab valusalt selgeks alles siis, kui sekkub meedia.

Jõudu ja julgust adekvaatselt reageerida peab meil olema ka meedia surveta. Vastasel korral saab jällegi löögi politsei tegevuse põhialuseks olev usaldus meie organisatsiooni vastu. Ükskõik kui jõuline asutuse reaktsioon hilisemalt ka poleks, jääb sellisel puhul alati õhku küsimus: «Kus te varem olite?»

Õppetunnid sellest loost on valusalt selged: peame olema oma tegevuses alati seaduslikud, räägime probleemidest siis, kui tagasipööramatu kahju pole veel sündinud, ning vaatame peeglisse enne, kui ajakirjandus selle meile nina alla pistab.

Nii säästame meid kõiki eelkõige suurest piinlikkusest ega pane ka oma hästi tööd tegevaid kolleege keerulisse olukorda.