Liia Hänni: valimisseadus pole süüdi!

Riigikogu kohtade täitmine. Foto: Liia Hänni

Praeguse poliitilise eetikakriisi lahendamiseks ei tule jõuliselt valimissüsteemi muuta, vaid eksimusi tunnistada, kirjutab üks Eesti põhiseaduse koostajatest, Liia Hänni Postimehe arvamusportaalis.

Valimisseadus pole süüdi! Sedamoodi tahaks hüüda neile, kes süüdistavad praeguses poliitilises olukorras riigikogu valimisseadust ja loodavad selle muutmisega tõelised rahvaesindajad Toompeale aidata. Leitakse, et häda allikas on põhiseaduses sätestatud proportsionaalne valimissüsteem, mis annab erakondadele liiga suure rolli rahvaesinduse koosseisu kujundamisel. Vaid siis, kui ühemandaadilistes ringkondades toimub tõeline mees-mehe heitlus, saab valija oma tahtmise. Aga kas ikka saab?

Sellele küsimusele vastamiseks uurime kõigepealt, kuidas töötab praegune valimissüsteem, kus valija teeb oma valiku erinevate erakondade nimekirjade ja seal olevate kandidaatide vahel.

Vormiliselt annab valija oma hääle ühele valimisringkonna kandidaadile, sisuliselt toetab hääl ka erakonda, kelle nimekirja lemmikkandidaat kuulub. Otse, hääli üle kandmata pääsevad riigikokku need kandidaadid, kes said isikumandaadi ehk kogusid vähemalt riigikogu koha jagu hääli. Ülejäänud riigikogu kohad täidetakse ringkonnamandaadi või nimekirjamandaadi saanud kandidaatidega.

Ringkonnas on valimisnimekirjad avatud, mis tähendab, et kandidaatide pingerida muutub vastavalt valijate eelistustele. Seega määrab ringkonnamandaatide omanikud mitte erakond, vaid valijate toetus. Erakonna koostatud järjestus on määrav vaid nende mandaatide puhul, mis jaotatakse erakonna üleriigilise nimekirja alusel.

Vaatame nüüd juuresolevast tabelist, kuidas mandaatide saamise viis on iseseisvuse taastanud Eestis korraldatud riigikogu valimistega muutunud.

Näeme, et isikumandaatide arv on kõikunud vahemikus 10 – 17, olles keskmiselt 13 ümber. Oluliselt on suurenenud ringkonnamandaatide arv, millega praeguseks on jõudnud riigikokku 68 rahvaesindajat. Ringkonnamandaatide arv kasvas hüppeliselt 2003. aastal, kui põhiseaduskomisjoni initsiatiivil sai valimisseadusesse muudatus jaotada ringkonnas mandaat juhul, kui nimekirja häältesaagis moodustab vähemalt 75 protsenti lihtkvoodist ehk riigikogu koha saamiseks vajalikest häältest.

Kurja juureks peetavate nimekirjamandaatidega on praegu riigikogus 19 inimest. Neil kõigil on seaduse kohaselt lisaks kõrgele kohale erakonna nimekirjas vaja isiklikult koguda vähemalt 5 protsenti lihtkvoodist. Mitmesaja hääle kogumine ei pruugi sugugi olla lihtne ülesanne, kui ringkonna nimekirjas on mõni tõeline häältemagnet, kes kõik teised kandidaadid varju jätab.

Kokkuvõttes annab praegune valimissüsteem valijatele hea võimaluse oma eelistuste maksmapanekuks valimisringkonnas. Valikuvõimalus on tagatud nii erakondade kui ka nende nimekirjades kandideerijate vahel.

Ühemandaadiliste valimisnimekirjade puhul pole alust arvata, et erakonnad kaoksid, kuid nad peavad eelnevalt välja sõeluma ühe kandidaadi, kes erakonda esindab. Süsteem «võta või jäta» vähendab oluliselt valija võimalust kaasa rääkida, kes konkreetselt tema eelistatud erakonna toetusel parlamenti valitakse. Võib ju mõelda, et ühemandaadilistes ringkondades on lõpuks avanenud tee mitteparteiliste isikute parlamenti pääsemiseks., kuid majoritaarsete valimiskordadega riikide praktika näitab midagi muud. Nii näiteks on Briti parlamendi 644 liikme hulgas vaid 2 sõltumatut saadikut.

Majoritaarsete valimissüsteemide üldine mõju riigi poliitilisele maastikule on samuti üldtuntud – lõppkokkuvõttes jääb konkureerima 2 erakonda. Samuti on selgunud, et ühemandaadilistes ringkondades vähenevad oluliselt naiste võimalused valituks saada, kuna aga proportsionaalse süsteemi puhul saavad erakonnad võimaluse naiste osakaalu nimekirjades tõsta ja nende valimise tõenäosust kasvatada.

Eelöeldust ei tasu teha järeldust, et praegune valimisseadus on ideaalne. Kindlasti annab seda kohendada parema läbinähtavuse ja avatuse suunas. Kindlasti väärib arutamist erakondadele seatud 5-prosendilise valimiskünnise olemasolu riigikokku pääsemiseks, mille taha jäid viimastel valimistel napilt rohelised. Erakondliku maastiku mitmekesistamiseks oleks soovitav seda künnist alandada.

Milles on siis väljapääs kujunenud olukorrast, mille ühisnimetajaks on poliitilise eetika kriis? Eelkõige selles, et eksimusi tunnistatakse ja loobutakse avalikkusele pooltõdede ja lausvalede kuulutamisest.