Juhtkiri: eriarstiusk ja perearstiskepsis

Foto: Urmas Nemvalts

Eriarstid on ülekoormatud, järjekorrad nende juurde on kuudepikkused. Lisaks erakliinikute tasulistele vastuvõttudele saab end järjekorras ette osta ka riiklikes tervishoiuasutustes. Maksta tuleb aga nii vastuvõtule pääsemise kui ka nende uuringute eest, mida arst määrama juhtub. Ühiskonna kihistumine ei väljendu enam üksnes kinnisvara väärtuses või auto väljalaskeaastas, vaid ka eriarstiabi kättesaadavuses. Kõigile võrdsel alusel mõeldud teenus  hakkab põhimõtte «maksa või oota» läbi vähem jõuka elanikkonna haardeulatusest välja nihkuma.

Selle põhjuseid lahati arstide streigi ajal üsna põhjalikult. Mõni aasta tagasi tervishoiusüsteemis tehtud kärped ja raha kokkuhoid eriarstiabi arvel vallandasid sündmusteahela, mille tagajärjeks oli eriarsti järjekordade pikenemine ja sellega ka kiirabi töökoormuse suurenemine.

Tänasest loost selgub aga veel üks tegur, mis eriarstijärjekordi suurendab: usaldamatus perearstide vastu. Patsient käib perearsti juures küll ära, aga sageli vaid selleks, et küsida saatekirja eriarstile. Perearst võib püüda küll teda veenda, et suudab isegi oma oskuste ja kogemustega kergemaid tõbesid ravida ja ehk pole eriarsti siiski vaja, kuid kirjutab patsiendi pealekäimisel lõpuks saatekirja siiski välja. Seevastu kevadel katsetatud e-saatekirja projekt, kus haigla ise saab patsiendile pakkuda vastuvõtuaega, kui tema tervislik seisund seda nõuab, tõi üllatavad tulemused: neid patsiente, kes tegelikult eriarsti vajasid, oli üsna vähe.

Aasta alguses avalikuks tehtud uuring «Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2011» näitas küll, et perearstisüsteemiga, mis võimaldab mis tahes terviseprobleemiga pöörduda perearsti juurde, on rahul 78 protsenti eestimaalastest. Kuid sama näitas uuring ka, et pea pooled neist, kes aasta jooksul perearstilt eriarsti vastuvõtule suunamise said, küsisid seda ise, ilma et perearst oleks seda vajalikuks pidanud.

Seega, kust pärineb arusaam, et perearstist ei piisa ka kergemate haiguste ravimisel, vaid tingimata on vaja eriarsti? Kust tuleneb skepsis perearsti oskuste suhtes? Kui perearsti funktsioon patsientide silmis on muutumas saatekirja kirjutajaks ja saatekirjas nähakse pääsu «õige ravi» ligi, mis tuleb igal juhul perearstilt välja rääkida, siis kust tuleneb uskumine, et võitluses tervise eest on patsient ja perearst eri pooltel?

Need on küsimused, millele peab hakkama vastust otsima. Vastused ei pruugi aga meile meeldida. Arstid viitavad, et probleemi taga võib olla ühelt poolt perearstide kõikuv tase ja riigi vähene kontroll, teiselt poolt aga haiglate surve – mida enam uuringuid, seda enam haiglale raha.

Arstiabi on kompleksne süsteem. Kui süsteemi ühes osas miski ei toimi rahuldavalt, lööb see kogu süsteemi tasakaalust välja. Et tasakaalu tagasi jõuda, ebamugavatest küsimustest ei pääse.