Andres Ammas: Ansip võiks taanduda

Andres Ammas. Foto: Lauri Kulpsoo.

Poliitikajälgija Andres Ammas kirjutab, et pole vaja olla ühiskonnateadlane või selgeltnägija, et saada aru: vimm poliitilise eliidi vastu koguneb ja ühel hetkel prahvatab.

Üha laienevat rahulolematust kõrgi poliitilise eliidiga üritab Reformierakond vaigistada jätkuva kõrkusega. Üks poliitik teise järel saadetakse ainuõiget tõde kuulutama. Ja iga korraga lisatakse vaid õli tulle ning kõrkus võtab üha uusi nägusid.

Mihkel Raua viimatine karismaatiline saatekülaline Valdo Randpere pole paadunud reformierakondlane. Aga isegi tema sai vaevu üle huulte, et kui see mässu õhutav kildkond väga tahab, siis võib (sic! võib, mitte ei pea!) ju Reformierakond sõbralikum, viisakam olla.

Jutt, et kogu mäsu Reformierakonna ümber on üksnes mingi grupi kätetöö, on uskumatult bolševistlik. Küllap võiks David Vseviov Nõukogude Venemaa ajaloost hulga paralleele tõmmata.

Aga Randpere ei väljendanud tõenäoliselt isiklikku seisukohta, vaid erakonna siseringis korratud mantrat: meid süüdistab ülekohtuselt see või too konkreetne persoon, aga rahvas armastab meid, seda tõestavad mitmesugused küsitlused. No ei veena!

Juba nädal tagasi jäi Vikerraadio 3. novembri «Rahva teenrites» saatejuht Lauri Hussari algatusel õhku mõte, et üks võimalus poliitilisest kriisist pääseda oleks Reformierakonna jaoks peaminister Andrus Ansipi vahetamine mõne usaldusväärsema, ligimeste suhtes siiralt sõbraliku Reformierakonna poliitiku vastu.

Poliitilised vahekorrad on parlamendis paraku sellised, et Reformierakond peab endi seast kellegi teise leidma. Ükskõik, kui vähe või palju see kellelegi meeldib.

Et vimm koguneb ja ühel hetkel prahvatab, selle tunnetamiseks pole vaja olla ühiskonnateadlane või selgeltnägija – tasub vaid meenutada, kui paljud on sel aastal juba meelt avaldanud.

Reformierakond on 18 aasta jooksul midagi väga olulist kaotanud. 21. sajandi Reformierakonnal pole 1990ndate liberaalidega kahjuks olulist seost. Kas erakonnale alusepanijate ja suunanäitajate sõna praegu maksab? Vist eriti mitte. Veel enam: vanameistrid (Rummo, Ligi) pannakse koguni lolli olukorda karjeristide rumalusi kaitstes.

Kuidas saaksid valitsuskoalitsioon ja ka opositsioon rahva usaldust taastada? Esmalt peaks riigikogu ennast ületama – muutma valimisseadust, erakonnaseadust, erakondade rahastamist riigieelarvest, vabastama omavalitsused võimukoalitsiooni orjusest. Ja muudatusi tuleks teha päriselt, mitte kosmeetiliselt ja moka otsast, almusena «tüütutele» vabaühendustele, meediale ja muudele õiendajatele.

Sotside soovitud erakorralised valimised ei muudaks praegustes jõujoontes eriti midagi.

Ilma põhimõtteliste muudatusteta erakonnaseaduses ja erakondade rahastamises ning andmata šanssi viimati napilt välja jäänutele ja võimalikele uutele tulijatele, pole erakorralistel valimistel mõtet.

Saavad sotsid näiteks IRLi arvelt mõne koha juurde ja mis siis? Paremini töötavat kombinatsiooni valitsemiseks ikka ei teki. Kui muidugi sotsidel pole kavas midagi eriti hoogsat, mis praegused valitsusparteid täiesti põrmustab.

Mõni suhtekorraldaja on pakkunud lahenduseks, mis Reformierakonda päästa võiks, justiitsministri tagasiastumist. See žest pole praegu enam piisav. Reformierakonna hädad ja usalduse kaotus algavad peaministrist, kel ju ometigi oleks võimalus väärikalt lahkuda.

Kes võiks olla Ansipi mantlipärija? Viimased kuud on favoriitide ringi kahandanud, aga Urmas Paet ootab visalt oma šanssi ja püüab Venemaalt piirilepingu koju tuua. Kaja Kallase või kellegi Reformierakonnale lähedal seisva majanduseksperdi esiletõus oleks vist liiga muinasjutuline.

Miks õieti Reformierakonna siseelu üle kõrvalt arutada? Aga kui suur hulk Eesti valijaid juba kord on lasknud Reformierakonnal muutuda ühiskonna «mõistuseks, auks ja südametunnistuseks», siis ei ole õige vaikida või pihku itsitada.

Et Reformierakonnal on kombeks oma kriitikuid sildistada, rõhutan, et see artikkel väljendab ainult autori isiklikke, mitte ühegi grupi seisukohti.