Hanneli Rudi

FOTO: Peeter Langovits

Võrdõiguslikkuse volinik on kui tuulispask. Enamik inimesi teavad, millega on tegu, aeg-ajalt annavad nad endast märku ning pärast seda lahkumist on jutuainet ja elevust enam kui küll. Tõsi, kui tuulispask lõhub ja tuuseldab ning midagi head sellest ei sünni, siis võrdõiguslikkuse voliniku mõned viimastest otsustest on ühiskonna jaoks väga olulised. Teised aga tekitavad nõutust ja tahtmist küsida – kas tõesti midagi targemat teha pole. Nagu näiteks hiljutine Apollo raamatupoe juhtum, mis voliniku otsuse kohaselt oma raamatusoovitustega süvendab soolisi stereotüüpe ja kinnitab eelarvamusi mehe ja naise rollide kohta.

Sellised raamatupoodide soovitused ei ole mind naisena kunagi solvanud ja ma ei arva, et just need kinnistaksid Eesti kahjuks üsnagi levinud arusaamasid n-ö tõelistest meeste ja naiste töödest ning tegemistest. Küll aga ei väsi ma imestamast, miks tehakse seda koolis.

Põhikoolis on kaks ainet, mida poisid ja tüdrukud eraldi õpivad. Need on käsitöö ja kehaline kasvatus. Kui kehalise kasvatuse puhul on see loomulik, sest poiste ja tüdrukute võimed on erinevad, siis miks käitutakse nii käsitöötundidega, jääb mulle arusaamatuks. Nii liigutavadki tütarlapsed koolitunnis vardaid ja leemekulpi ning poisid teevad lõikelaudu ja nagisid. 21. sajandil peetakse enamikus koolides vajalikuks tüdrukutele õpetada söögitegemise ja koristamise algtõdesid, aga poiste eest varjatakse neid teadmisi kiivalt.

Miks küll, kui me elame riigis, kus uuringute kohaselt kulutavad naised kodustele töödele märksa enam aega kui mehed, kuigi nende tööpäevad on sama pikad? Noorte naiste seas on autojuhtimisoskus elementaare, aga need mehed, kes oskavad pesu sorteerida ning pesumasina ka käima panna, tekitavad seltskonnas alati rõõmsat elevust ja pälvivad kiitvaid pilke. Miks varjatakse poiste eest saladust, et mustadel sokkidel puudub isepuhastusvõime ning puhtana kappi jõuavad need ainult tänu emale?

Loomulikult võib ju öelda, et selliste elementaarsete asjade õpetamine on kodu asi, aga siis võiks ka tüdrukute puhul kodundustundidest loobuda. Las emad õpetavad neid süüa tegema ja kuduma. Seda aga millegipärast ei tehta. Nii nagu ei loodeta Eesti ühiskonnas enam sellele, et isad õpetavad poisse tööriistu kasutama.

Olen elus ise nii remonti teinud kui ka mööblit kõpitsenud ning minu kogemuse kohaselt jagunevad tänapäeva kodused tööd kaheks – need, millega saab hakkama igaüks, sõltumata soost, ning teised, mille tegemiseks on vaja spetsialisti. Möödas on need ajad, kus iga mees vahetas korteris elektrijuhtmed välja ning soojustas iseenese tarkusest kodu. Just sellised «iga mees suudab»-kodud annavad nüüd tööd päästjatele ja hallitusseeni tõrjuvatele firmadele.

Ma ei arva, et poistele tuleb kohustuslikus korras õpetada sokikanna kudumist ja tüdrukutele pesakasti tegemist. Pigem võiksid käsitöötunnid olla valikulised. Kui tahad, siis õpid süüa tegema, kui tahad, siis nokitsed vana aknaraami kallal ning vahet pole, kas sa oled poiss või tüdruk.