Kalle Laanet: politseijuhid peaks vigu tunnistama

Kalle Laanet. Foto: PP

Riigikogu liige Kalle Laanet küsib, mis on juhtunud, et edukalt arenenud organisatsioon mõraneb ja paljud ühiskonnaliikmed ei arvestagi enam võimalusega politseilt abi saada.

Avalikkuses ja poliittubades on puhkenud teravad debatid õiguskaitsestruktuuride praegusest seisust. Viljandis saavad politseinikud peksa, Türil kipub võim minema pättide kätte, Varvara tapmise uurimine ei edene, politseinik ahistab eksmeest võltsitud sekskuulutustega, Pärnu politsei välijuhti kahtlustatakse seotuses avariilavastajatega – paraku võiks loetelu jätkata.

Rängalt mõtlemapanev oli minu jaoks üks pealtnäha lihtne seik. Tuttav proua nägi läinud suvel päise päeva ajal Kuressaares Lossi tänaval asunud politseimaja nurgal kaht segamatult urineerivat meest. Proua jutu mõte oli see, et näe, küll on ikka kahju, et Kuressaares politseinikke enam pole, et vanasti poleks joodikud saanud kesklinnas nii segamatult toimetada. Mul oli sügavalt piinlik talle vastata, et politseinikud tegutsesid sel ajahetkel just nimelt selles hoones jätkuvalt edasi. Öistest kaklustest, mille puhul korrakaitsjad vaatavad autost sündmuste kulgu sekkumata pealt, kuuleme jätkuvalt.

Mis on viimastel aastatel juhtunud, et edukalt arenenud organisatsioon mõraneb ja paljud ühiskonnaliikmed ei arvestagi enam võimalusega politseilt abi saada?

Olukorra lahkamiseks tuleb tagasi minna 2006. aastasse, kui siseministeeriumis moodustati töögrupp analüüsimaks siseturvalisuse organisatsioonide hetkeolukorda, millest tulenevalt kujundada kogu valdkonna edasist arengut. Eesti oli selleks ajaks astunud suure sammu edasi siseturvalisuse valdkonna tehnilises arengus ja organisatsioonilises ülesehituses.

2007. aastast alustasime tööd muutunud keskkonnas – ühinemine Schengeni õigusruumiga, eelarve märgatav kasv, maksumaksjate õigustatud ootused turvalisuse kasvule. Piirivalve oli saanud

Schengeni õigusruumiga ühinemiseks suure rahasüsti EList (1,6 miljardit krooni), ehitati uusi kordoneid, soetati autosid ja moodsaid tehnilisi vahendeid. Abi saadi ka personali koolitusteks. Füüsilise piiri valvamise osatähtsus kahanes, esikohale tõusis analüüs ja sellest tulenev reageerimine.

Samas kasvas siseturvalisuse valdkonna rahastamine ka riigieelarvest. Palgafond suurenes kahe aastaga rohkem kui 25 protsenti.

Oli selge, et eelarve ei saa lõputult kasvada ning siseministeerium konstateeris, et valdkonna efektiivsus peab suurenema. Selgitati välja piirivalve, politsei ja migratsiooni valdkonna dubleerivad tegevused. Kattuvate tegevuste (juhtkonna tasandil, tugiteenistuse näol) ühendamisel nähti olulisi võimalusi raha kokku hoida, mida omakorda saaks suunata nn põllul töötajate arvu suurendamiseks. Eesmärgiks ikka ja ainult suurem turvalisus ühiskonnas.

Praktikas läks aga teisiti. 2010. aastal kehtima hakanud politseiteenistuse seaduse rakendusseadus ei toetanud esialgset kontseptsiooni.

Nüüd peame tunnistama, et suurima Eesti ametkonna, politsei- ja piirivalveameti uus struktuur ei anna võimalust efektiivseks juhtimiseks. Enne 2010. aastat allus iga ametkonna peadirektor otse siseministeeriumile, uue struktuuri järgi lisandus juhtimisahelasse uus lüli – politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor.

Seega tekkis valdkonna juhtimise ja siseministeeriumi vahele lisaaste. PPA peakorteri personali hulk kasvas nagu pärmi peal, tööülesanded olid segased ja panus praktilisse töösse küsitav. PPA loomisel ei mindud lõpule ka dubleerivate funktsioonide ühildamisega.

 Dubleerivad tegevused pandi kokku vaid tugifunktsioonide (igapäevatööd toetavad majandus- ja haldusküsimused) osas – ametikohtade arvu vähendati umbes 400 võrra. Kattuvad põhitööd jäid ühildamata ja ainuüksi koordineerimiseks loodi 300 uut ametikohta. Seega ei saanudki tekkida lisaraha, mida prefektuuridele/osakondadele jagada.

Järjekordseks küsitavuseks pean otsust kaotada selle aasta alguses PPAs prefektuurid juriidiliste isikutena. Küsimus ei ole asutuses kui juriidilises kehas, vaid millised õigused ja kohustused on asutuse juhil. Praegu ei ole prefektil õigust tööle võtta ega töölt vabastada ühtegi politseinikku, rääkimata oma kolleegide premeerimisest või karistamisest. Seda saab teha vaid PPA peadirektor ja seda kõigi organisatsiooni ligi 6000 liikme puhul. Ka vormisokkide väljastamise otsust ei usaldata enam prefektidele, vaid see otsustakse Tallinnas! Meie ühiskond ei ole valmis, et Eestimaa turvalisuse küsimused otsustatakse vaid Pärnu maantee või Pika tänava kabinettides Tallinnas. Otsused tuleb vastu võtta seal, kus olukord seda kõige rohkem nõuab.

Struktuuri kõrval ei tohi ära unustada inimesi ja nende suhtumisi. Tänaseni, st kaks aastat pärast ühendasustuse loomist, ei ole suudetud piirivalvureid ja politseinikke ühes suunas mõtlema panna. Olen nõus väitega, et ühe katuse alla viidi kaks väga erineva ajaloo, traditsioonide ja mõttemaailmaga organisatsiooni ning suhtumise muutmine on pikk ja delikaatne protsess. Ometigi ei ole Eesti-suuruses riigis siseturvalisuse valdkonnas töötavate inimeste ühise eesmärgi nimel tööle rakendamine võimatu missioon. Väidan, et probleemiga ei ole süvitsi tegeletud ja pinged aina kasvavad.

Aasta tagasi esitas Ernst&Young siseministeeriumi tellitud juhtimisauditi uue struktuuri toimimise kohta, mis läks maksma kopsaka summa. Tulemus sai kriitiline, konkreetsete ettepanekutega. Miks ettepanekute ellurakendamine venib, siinkirjutaja arvata ei oska.

Vastutavad isikud (siseminister, peadirektor ja nende lähimad meeskonnad) on rõhu pannud lootusele, et aja möödudes vastuolud ja pinged organisatsioonis kaovad. Iseenesest ei juhtu midagi! Pigem on aeg tunnistada, et tehtud on vildakaid otsuseid, ja alustada kiiremas korras vigade parandusega. Riigi siseturvalisust ei tohi võtta kui liivakastimängu, à la vaatame, mis välja tuleb. Venitamine ja ebapopulaarsete otsuste edasilükkamine ei lahenda probleeme, vaid süvendab veelgi.

Valdkonna spetsialiste on Eestis mitmeid, kes on valmis tasuta oma nõuga appi tulema, paraku puudub ametisolijatel tahe vigu tunnistada. Teatavasti on probleemi tunnistamine esimene etapp paranemisel.

Kalle Laanet on töötanud Saare, Lääne ja Tallinna politseiprefektuuri prefektina ning olnud siseministri ametikohal.