Mihkel Langebraun: Tartu rahu piir – viidata või tühistada

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kui Eesti kirjutab nüüd Venemaaga alla uue piirilepingu, tekib vastuolu, sest Tartu rahuga kokku lepitud piir jääb samuti kehtima, kirjutab Mihkel Langebraun Postimehe arvamusportaalis. Ta näeb olukorrale nelja alternatiivi – Tartu rahu piiri tühistamisest riigikogus kuni selleni, et Vene pool tunnustab diplomaatilisi suhteid Eestiga enne 1940. aastat.

Eesti on suure idanaabri suunal ajanud taasiseseisvumisest saadik väga kindlakäelist poliitikat, mis on põhinenud vastastikkusel austusel, oma põhimõtetele kindlaks jäämisel ning julgeoleku tugevdamisel (panustades sellesse protsentuaalselt rohkem pea kõigist NATO riikidest).

Säärane poliitika on tingitud otseselt meie geopoliitilisest asukohast ning ajaloost ja on kahtlemata õigustatud. Seda on meile kinnitanud suhted idanaabriga alates äärmuslikult tulistest aegadest 1990ndate alguses (tankid teletorni juures, juulilepped, Paldiski jne) kuni pronkssõduri ja küberlahinguteni välja.

Seeläbi on Eesti doktriin muutunud nii ettevaatlikuks, et keelduti isegi uuringuloa andmisest majanduslikult kasuliku gaasitoru projekti jaoks, mida teostas Venemaa osalusega kompanii. Lihtsalt igaks juhuks.

Nüüd äkitselt on aga kuulda, et Eesti on oma ettevaatlikku doktriini pehmendamas läbimõtlematult seal, kus võib meie jaoks peituda kõige hapram jää.

Ühepoolsete järeleandmiste libe tee

Piirileping iseenesest on tore asi, miks mitte. Ent probleemi raskuspunkt on selles, mil viisil, alustel ja motiividel teda sõlmima asutakse. Küsimus ei ole tegelikult mingis vaidlusaluses maalapis (mis on suurelt osalt üsna põline vene ala) ega tobedas õiguse tagaajamises tühja jonni pärast.

Probleemid on palju sisulisemad. Esiteks lihtne mure, et Eesti riik selle tehinguga külma ei saaks. Kokkuvõtlikult väljendudes on hetkel põhjendatud kartus, et asutakse sõlmima alusetult järeleandlikku ja õigusjärjepidevust murdvat piirilepingut, samal ajal kui Eesti on täieõiguslik NATO ja ELi liige (viimasega muide loodab Vene Föderatsioon teatavasti peatselt saada viisavabaduse), ilma et meil oleks sisulist vajadust piirilepingu järele.

Sellele vaatamata tahetakse vabatahtlikult sõlmida lepingut, millega lõplikult annaksime muuhulgas (midagi vastu küsimata) ära õiguse kaubelda 5,2 protsendi oma de iure territooriumi üle (sh Narva jõe hüdroenergia potentsiaal, mis on suurem kui kõigi teiste Eesti hüdrojaamade oma kokku), loobuksime lõplikult külmutatud kontodest NSVL Välismajanduspangas (nn VEB fond), rääkimata tagasisaamata ülikooli varadest, võimalusest küsida okupatsioonihüvitisi jne.

Eriti on meie lähenemises ohtlik see, et praeguste väljaütlemiste järgi minnaksegi läbirääkimistele järeleandmisi tegema. Seda naaberriigiga, mille kultuuriruumis on harjutud järeleandmisi nõrkuse märgina käsitlema. Veelgi olulisem on aga õigusjärjepidevuse küsimus, mis vajab lähemat käsitlemist.

Variandid õigusjärjepidevuse säilitamiseks

Nõustun küll, et kui Venemaa poliitikud ikka eesli järjekindlusega kinnitavad, et Vene Föderatsioon ei ole NSV Liidu õigusjärglane (eriti mingites pattude küsimustes), siis näiteks okupatsiooni hüvitiste küsimuses on meil keeruline midagi välja nõuda. Samas paljud küsimused (nt hüdrojaam jms) on kindlasti vähemasti läbiräägitavad.

Kõige olulisem on aga asjaolu, et piirileppega on hetkel täiesti lahutamatult seotud ka õigusjärjepidevuse probleem. Varem on küll välja käidud arvamusi, et uut piirilepingut Vene Föderatsiooniga saaks sõlmida puhtalt tehnilise lepinguna, jättes Tartu rahu täiesti mainimata.

Kahjuks ei ole olukord nii lihtne. Me võime sõlmitava piirilepingu raames küll vaatluse alt välja jätta Tartu rahu kui Eesti Vabariigi sünnitunnistuse. Mitte kuidagi ei saa aga eirata Tartu rahu kui esimest (ja seni) viimast piirilepingut Venemaaga, mis on otsesõnu kirjas isegi meie kehtiva põhiseaduse paragrahvis 122.

Põhiseadus ei välista küll piiride nihutamist teiste lepingutega, aga küsimus ongi õigusliku piiri nihutamise alustes. Vene pool ei taha ju leppida piirilepinguga, mis on sõnastatud kui piiride nihutamine, vaid soovivad kindlasti lepingus sõnastust, nagu see oleks esmakordne piir meie riikide vahel. Miks muidu peaks nad selliselt Tartu rahule viitamisele vastu seisma. Ja see asjaolu satubki tugevasse vastuollu Eesti õiguslikku järjepidevusega, millega Eestil tuleb tegelda.

Probleemi südamik seisneb selles, et selline piirilepingu sõnastus võib tekitada jabura olukorra, kus ühel Eesti riigil on korraga kaks idapiiri määratlevat lepingut: 1920. aasta Tartu rahu ja 2012. aasta Moskva leping.

Probleem on niisiis selles, et Tartu rahu on senini kehtiv, kuna kumbki osapool pole kunagi (isegi mitte ühepoolselt) Tartu rahulepingut tühistanud ega muutnud.

Vahepeal on Stalin muutnud küll ilma mingi lepinguta riigipiire, tekitanud illegaalse kontrolljoone, mida Vene pool tahab nüüd viidata kui esmakordset piiri meie riikide vahel. Ja see tähendab, et tegu on olulise õigusliku ebakõlaga – nn dubleeritud piiri probleem, mis vajab muutusi ja uusi lahendusi.

Potentsiaalselt näen sellele dissonantsile nelja võimalikku erinevat lahendusvarianti, millest kolme esimest varianti pean vastuvõetavaks:

a) Vene Föderatsioon tunnustaks diplomaatilisi suhteid Eesti Vabariigiga enne 1940. aastat või 1922. aastat (või endise piiri olemasolu või Tartu rahu) ja sellele viidatakse uues piirilepingus.

b) Vene Föderatsioon ei tunnustaks neid suhteid, kuid Eesti parlament (2/3 häälteenamust) otsustab vastu tulla ja tühistab kõigepealt ühepoolselt Tartu rahus sätestatud piiri (kuna lepingu teist osapoolt enam ei eksisteeri) ning osutab uue lepingu sõlmimise vajadusele praegusel kontrolljoonel. Alles seejärel ratifitseeritaks uus piirileping Vene Föderatsiooniga, kusjuures enam poleks otsest vajadust viidata mingitele varasematele piiridele.

c) Venemaa annaks 1946. aastal Eestilt ebaõiglaselt ära võetud alad tagasi ja piirileppe saaks siis sõlmida viideteta (kuna piir ise oleks tunnistuseks) – ebatõenäoline.

d) Kui samme a) või b) või c) ei tehta, vaid sõlmitaks lihtsalt igasuguste viideteta leping, siis ei oleks 2012. aasta piirileping enam piiride muutmine, vaid nagu juba selgitasin: Eesti õigusliku järjepidevuse muutmine. Eesti kaotaks ühemõtteliselt oma õigusjärjepidevuse enne aastat 1991 ja loobuks olemast 1918-1940 eksisteerinud riigi õigusjärglane. Kaks iseseisvusperioodi lahutataks õiguslikult. Kuidagi muud moodi ei oleks võimalik seadustada uut piirilepingut.

Kokkuvõttes oleks just viimane valikuvariant Eestile hukatuslik. See oleks täielik tingimusteta kapitulatsioon, kuna loobuksime juriidiliselt 73 ja poolest aastast ajaloost, võltsiksime oma sünnitunnistust ja müüksime seeläbi ääretult odavalt maha oma vanaisade päranduse, higi ja vaeva. Rääkimata oma rahva lõhestamisest ja uute «Nõmme valitsuste» tekitamisest. Loodan, et eestlase põline talupojatarkus siiski võitu saab.