Aivar Kokk

FOTO: Mihkel Maripuu

Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Aivar Kokk selgitab Postimehe arvamusportaalis, miks allkirjastas 63 riigikogu liiget üle-eelmine nädal avalduse, millega tahetakse Euroopa institutsioonidele südamele panna, et Eesti pole rahul põllumajanduse otsetoetuste liiga aeglase kasvuga.

Euroopa Liidu poolt välja käidud põllumajandustoetuste ühtlustumise tempo on Eesti seisukohast lähtudes selgelt liiga aeglane ning tekitab meie põllumeeste hulgas arusaadavalt protestimeelsust. Andmaks meie Euroopa partneritele maksimaalselt tugeva signaali otsetoetuste kiirema tõstmise vajalikkusest, on eesti rahva esinduse - riigikogu - kohustus kutsuda üles Euroopa Liidu liikmesriike, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni otsetoetusi Euroopas kiiremini võrdsustama. Selleks jõuab peagi riigikogu suurde saali kõikide fraktsioonide esindajate allkirjadega avaldus, millega kutsume Euroopat ülesse looma võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa Liidu põllumajandustootjatele, vältides olulisi erinevusi Euroopa Liidu otsetoetuste kõrgeima ja madalaima taseme vahel.

Põllumajanduskaugel inimesel võib tekkida küsimus, miks riigikogu selle teemaga üleüldse tegeleb? Olgu öeldud, et vajaduse teema tõstatamiseks tingib eelmisel aastal Euroopa komisjoni poolt tehtud ettepanek, mille kohaselt plaaniti tõsta põllumeeste otsetoetused meile 2017. aastaks ligi 40 eurot, ehk 117 eurolt kuni 156 euroni hektari kohta. See tähendaks, et vaatamata näiliselt korralikule tõusule, oleks Eesti põllumeestele makstav toetus endiselt praktiliselt kõige väiksem ELis. Olgu võrdluseks öeldud, et näiteks kõige suuremaid toetusi saaval Maltal on otsetoetuse suurus täna 696 eurot hektari kohta. Euroopa Liidu keskmine on 280 eurot – ligi 2,5 korda kõrgem, kui Eesti põllumeestele täna eraldatavad toetused.

Loomulikult võib küsida, kui põllumees suudab ka madalate toetustega edukalt hakkama saada, siis miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta? Vahest oleks mõistlik kõigil üldse toetusteta läbi ajada? Iseenesest võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent see peaks sellisel juhul toimuma tervel siseturul ehk siis Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.

Osa Eesti põllumeestest seda lähenemist ka toetavad, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika peapeale pööraks.

Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid ka toiduainete hinnad kaupluseletil trükitud hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on võimalik Euroopas toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.

Kuni Euroopa põllumajanduspoliitika aluseks on toetuste maksmine, peab Eesti põllumajanduspoliitika praegu keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagama toidukorvi võimalikult väikese maksumuse. See on võitlus, mida peetakse pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad.

Eestil on õigus oodata Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõtete rakendamist ja nõuda teiste liikmesriikide põllumeestega võrdseid põllumajandustoetusi. Meil on moraalselt täielik õigus saada osa toetuste kiiremast tõstmisest, sest oleme üles näidanud Euroopale solidaarsust ja andnud oma panuse Euroopa võlakriisi lahendamisse. Samuti on ebavõrdsete konkurentsitingimuste soosimine selges vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega – võrdse kohtlemise ja võrdsete konkurentsitingimustega. Eesti huvi on tagada kõikidele liikmesriikide võrdsed konkurentsitingimused.

Arvestades maailma rahvastiku kasvu, põllumajandusmaa ja veevarude piiratust ning kliimamuutusi, mis toob kaasa jätkuvalt kasvava tarbimisvajaduse ja toiduhindade tõusu,  muutub elujõuline põllumajandussektor järjest olulisemaks eduteguriks Eesti jätkusuutliku majandusarengu tagamisel. Samuti muutub põllumajandus järjest tähtsamaks ka julgeolekupoliitilises kontekstis.

Lisaks on tõsine oht, et madalate toetuste tõttu võib hakata importtoodang Eesti toitu kõrvale tõrjuma. Kui otsetoetused jäävad liiga madalale tasemele, siis on selge, et Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime väheneb, mis omakorda tähendab Eesti põllumajandustootmise vähenemist. Kodumaise värske ja kvaliteetse toodangu vähenedes hakkaksime paratamatult üha rohkem tarbima importtoodangut, mis võib viia järk-järgulise kodumaise põllumajanduse närbumiseni. Seetõttu on põllumajandustoetuste konkurentsivõimeline tõus mitte oluline üksnes põllumeestele, vaid kogu Eesti riigile ja väärib vaieldamatult täiendava tähelepanu pööramist mitte ainult valitsuse tasandil, vaid ka riigikogu poolt.