Vaata tagasi, Raivo!

Raivo Küüt Foto: A.Peegel

Raivo Küüt oli meie kursuse priimus. Sel ajal kui pea igal öösel lõhkesid pommid ja päise päeva ajal lasti keset Tallinna südalinna inimesi nende pereliikmete silme all maha, polnud õppimiseks aega meist kellelgi. Aasta oli 1996.

Politseinike harimiseks Sisekaitseakadeemiasse loodud kaugõppeosakonna tudengiteks said ühtviisi nii inspektorid, komissarid kui ka prefektid. Aga me olime ju kogu aeg tööl. Näiteks minu õpingud said otsa enne, kui need õieti alatagi jõudsid, paljudel venis õpiaeg vägagi pikaks.

Raivo oli erand. Otepäält Tallinna edutatud noor politseikomissar käis tööl, aga õppis samuti eeskujulikult. Kui teiste toonaste juhtidega sai ööd läbi pätte taga aetud, siis nutikas Raivo oli süsteemne, juhtis osakonda ja õppis. Kohe oli näha, et Raivo jaoks on kõige olulisem eeskujulik edasijõudmine ametis.

Ajal, mil mõned komissarid «põllul» lihtsalt maha lasti, kurtis Raivo oma Õismäe naabri üle, kes oma toakoera korteriaknast tema auto peale surnuks viskas.

Ajad muutusid rahulikumaks, inimesi ei tapetud enam massiliselt ja Raivost sai prefekt ning seejärel politseipeadirektor. Mida aeg edasi, seda suuremaks muutus aga koorem Raivo õlgadel ja seda vähem ta seda teistega jagas.

Tohutu töövõimega, aga mitte eksimatu, nagu võiks nüüd tagantjärele öelda. Just nimelt tagantjärele, sest Raivol on viimane aeg tõmmata oma ametiautole peale käsipidur, tagasi vaadata ja roolist lahkuda. Olgem ausad – peadirektori auto kiirus on ülekantud mõttes juba ammu ületanud mitu korda kõik lubatud piirid. Olgu siis taadeldud või taatlemata radariga mõõtes.

Tõsi, selle auto gaasipedaali pole vajutanud ainult tema jalg. Oivik Raivo on öelnud poliitilisele ministrile alati jah. Liiga palju. Ta on võtnud tihti oma õlgadele ka ministri vastutuse, näiteks elamisloaskandaalis. Ilmselt ei adu Raivo, et need jah’id on läinud kalliks maksma. Ka ühendatud monstrumamet on läbi kukkunud. Rahul pole keegi, sisuliselt hävitatud on piirivalve, sunniga hõivatud migratsiooniametnikud, laiali aetud kriminaalpolitsei ning mitmed teised üksused.

Kuigi politseireformid on jätnud Eestisse alles vaid neli prefektuuri, on nendegi juhid muutunud vaid maskottideks, sest võim ja eelarved on koondatud ju peadirektori ning tema väikesearvulise kaaskonna kätte. Organisatsiooni ei juhita enam üksuse-, vaid valdkonnapõhiselt otse Pärnu maantee endisest kommivabrikust.

Politseipeadirektor annab oma käega kümneid tuhandeid allkirju, sest kõik paberid käivad läbi tema laualt. Kui ta oleks Reformierakonna poliitik, võiks ta häbi tundmata väita, et küllap ka üleriigilise tormi tekitanud distsiplinaarsüü uurimise kokkuvõte ta lauale lihtsalt sokutati ja nii ta selle kogemata kalevi alla pani.

Aga ma tean, et Raivo ei tee seda. See poleks tema moodi. Ta pigem vaikib ja püüab leida lahenduse, sest varem on ju niimoodi õnnestunud. Raivo oleks ilmselt nõus võtma veel suurema vastutuse. Stress, ülespoole kihutav kaaluosuti ja tervisehädad pole pannud teda seni lõpetamisele mõtlema.

Minister Ken-Marti Vaher võiks nüüd Roomast politseijuhtide kohtumiselt naasvale Raivole halastada. Politseijuht vajab pikemat puhkust. Mõni kuu politseiameti tagasiastunud juhtivametnikele mõeldud «taastumisosakonna» kabinetivaikuses arvutimänge mängides oleks tal mahti elu üle järele mõelda. Siseminister vajab ju kindlasti tema nõu ka edaspidi.