Suhtekorraldaja Janek Mäggi

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Pole kindel, et Reformierakond üldse peaks toetuse säilitamiseks midagi oluliselt teisiti tegema, kui ebamoraalsed teod välja arvata, analüüsib suhtekorraldaja Janek Mäggi Postimehe arvamusportaalis. Ta tõdeb ka, et Andrus Ansipist on saanud Edgar Savisaare silmapaistvaim mantlipärija.

Eesti poliitmaastikul on sõjaolukord. Umbes nii, nagu Venemaal ca 100 aastat tagasi – valged ja punased sõdivad. Enamik rahvast vaatab pealt, aga ei sekku, ja muretseb, mis ühe või teise võit kaasa võib tuua. Osa inimesi valib poolt ja osa vahetab poolt.
Kahjuks väga paljusid säravaid ja austatud inimesi poliitika tegemine (loe: valimistel kandideerimine) ei huvita – nad pole ka ise kindlad, et suudaksid olla paremad kui Andrus Ansip ja Urmas Reinsalu, ning võib-olla ei olekski.

Näiteks Reinsalu oli kümme aastat tagasi endas palju kindlam kui täna (igaüks Carmen Kassiga presidendi vastuvõtul käinud ei ole) – kogemus ei tähenda alati seda, et sa oled võimeline midagi erakordset saavutama.

Enamik sportlasi olümpiavõitjaks ei saa – kuigi me neile aastakümneid kaasa elame. Võibolla saavad hoopis teada, et jooksed küll kiiresti, kuid oled tippude seas keskpärane – neljanda koha mees.

Andrus Ansipist on saanud Edgar Savisaare silmapaistvaim mantlipärija – ta on (vähemalt viimastel valimistel veel oli) uskumatult populaarne ja ebapopulaane ühekorraga. Nii hea kui paha üheaegselt on poliitik, kes suudab võita – teda kardetakse ja vihatakse, armastatakse ja jumaldatakse.

Ta võib minna üle laipade, aga ta on edukas nagu muistsed väejuhid või kuningad. Ta vallutab maid ja jätab need endale, öelgu pärismaalased mida tahes. Ning jagab kaassõdalastega saaki. Kellele olümpiakomitee, kellele mis.

Keskerakond on varasemalt veenvalt tõestanud, et kõige olulisem on sellistes olukordades, nagu Reformierakond täna, olla ühtne ja mitte pead kaotada.

Üksikute liikmete (olgu või 10 korraga) lahkumine ei tähenda midagi – peaasi, et kaubamärgid (nt Edgar Savisaar) säilivad.

Juhtide vahetamine ei ole kellelegi suurt edu toonud. Näiteks sotside puhul on juhte olnud väga palju, aga peaministrit nende parteist (veel) tulnud ei ole. Ka Isamaaliit on juhte vahetanud, kuid kui valimisi oli vaja võita, toodi ka 1999. aastaks Mart Laar taas platsi puhastama.

Pole kindel, et Reformierakond üldse peaks (toetuse säilitamiseks või kasvatamiseks) midagi oluliselt teisiti tegema (kui ebamoraalsed teod välja arvata – neid ei talu ka omad). Igasugune nipitamine võib ka lojaalsete toetajate närvid läbi ajada. Vaja on ju vähe – saada ca 35 kohta riigikogus ja leida sobiv partner – ning võim säilib.

On väga tõenäoline, et sellist valmistulemust, mis Reformierakonna järgmisest koalitsioonist välja jätab, Eesti ei näe. Liiga palju on Reformierakonnaga seotud «kuldsete käeraudadega» inimesi.

Vaenlaste kõrval on Reformierakonnal ka paras hulk toetaid. Ning teised ei ole kuvandi poolest paremad. Uus värske jõud võiks neid kõigutada, kui ta on sarnase ilmavaatega. Aga kes ütleb, et nad on võimekamad ja ausamad?

Kommunistid pakkusid Venemaal alternatiivi. Ka Eestis saab alati hullemaks minna. Isegi kui lubadused tunduvad imelised. Kommunistid lubasid paradiisi, kuid tegelikult hävitasid isegi selle, mis enne head oli. Kuigi võim korrumpeerib ka ning liiga pikk võimulolek korrumpeerib igal juhul.