/nginx/o/2018/02/16/7588323t1hfc3f.jpg)
/nginx/o/2011/02/16/517247t1hb21e.jpg)
Mis on selle tagajärg, kui kogu klass vaikib ja mitte keegi ei kitu, selle üle arutleb Õpetajate Lehes Silver Meikari ja Signe Kivi juhtumite valguses ajakirjanik Raivo Juurak.
Raivo Juurak: kas kaebamine on pahe?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap on igaühel meist koolipõlvest meeles, et kaebaja pole õige inimene. Mäletame, et kui kaebajat kiusati, siis ei astunud keegi vahele. Ja kui keegi näiteks spikerdas, ei andnud keegi teda välja, kogu klass vaikis. Solidaarne oldi spikerdaja, mitte kaebajaga.
Seoses Silver Meikari parteist väljaviskamise ja Signe Kivile umbusalduse avaldamisega tulevad need episoodid «kuldsest lapsepõlvest» paratamatult meelde. Päris mitu mu head tuttavat on öelnud, et nad ei suuda kuidagi mõista, miks Meikar sellise avalduse tegi – partei musta pesu avalikkuse ees ju ei pesta. Probleemid peavad jääma pereringi.
Kunstiakadeemia üliõpilased, kes oma rektorit umbusaldasid, arvavad sedasama. Nad ei ole öelnud avalikkusele, mis on nende umbusu põhjus. Oma vaikimist õigustasid nad kunstiakadeemia eetikakoodeksiga, milles on kirjas, et akadeemia liige ei tohi kahjustada oma kooli mainet.
Üliõpilane Hanna kirjutas 19. oktoobril oma blogis piltlikult: «Ma lausa põlen sellest, et ma tahaks rääkida, kuidas asjad on. Aga see ei ole viisakas, see ei ole eetiline.»
Meil Eestis näib valitsevat põhimõte, et korralik inimene ei kaeba ja tähtis on probleeme varjata, et sõpruskonnast, erakonnast, koolist jne jääks hea mulje. Silver Meikar visati parteist välja põhjendusega, et ta rikkus muljet oma erakonnast. Teda ei tänatud tõsise probleemi tõstatamise eest. Kunstiakadeemia üliõpilased vaikivad, sest ei taha heita varju oma koolile.
Aga mis on selle tagajärg, kui «kogu klass vaikib ja mitte keegi ei kitu»? See, et me ei saa iialgi teada, mis selles parteis või koolis tegelikult toimub. Ehkki maksame osa oma palgast nende ülalpidamiseks. Kusjuures peame seda õigeks, et me ei tea, sest kaebajad on out.
Üks mu hea tuttav viibis mõni aeg tagasi pikemalt Rootsis. Üks, mis teda seal üllatas, oligi kaebamine. Ta nägi, kui kergelt ja kiiresti kaevati, kui keegi ületas kiirust või parkis oma auto teise auto koha peale. Kaevati naabri peale, kelle koer ajas kassi puu otsa. Telefonitoru tõusis ruttu, helistati ühistusse, politseile jm.
Nüüd ma muidugi utreerin, kuid kas demokraatia polegi ehitatud üles kaebamisele?
Kehtestatud on ju põhimõte, et opositsioon kaebab valitseva koalitsiooni peale, kui see midagi valesti teeb. Alluv kaebab ülemuse peale, kui see ei ole õiglane. Lapsevanem kaebab õpetaja peale, kui see korralikult ei õpeta. Ja viimasel ajal räägitakse ka sellest, et laps peab kaebama oma vanemate peale, kui need teevad midagi, mis on lapse õiguste konventsiooniga keelatud, näiteks annavad talle kodus vitsa.
Ehkki Eestis on olnud juba kakskümmend aastat demokraatia, võetakse meil kaebajat endiselt kui reeturit, vaenlast, alatut inimest ja üldse mitte kui probleemi lahendamisele kaasa aitajat. Meil suhtutakse kaebamisse murdeealise mentaliteediga: kui Juku spikerdab, vaikib sellest kogu klass. (Asjaolu, mille üle läänest tulnud vahetusõpilased siin imestavad.)
Aristoteles olevat öelnud, et Platon on tema sõber, kuid tõde on veel suurem sõber. Murdeealisel on vastupidi: tõde on mu sõber, kuid mu klass (sõpruskond, kamp, partei jne) on veel suurem sõber.
Kahjuks lähtuvad paljud meie koolid just murdeealise koolipoisi põhimõttest – tõde on tähtis, kuid hea maine on tähtsam. Lugesin mõni aeg tagasi internetist kättesaadavaid klassijuhatajate ametijuhendeid. Enamikus neist märgitakse sarnaselt Reformierakonna ja kunstiakadeemiaga, et keegi ei tohi kahjustada oma asutuse mainet ehk teiste sõnadega: mis ka ei toimuks, kõrvalseisjatele peab jääma hea mulje. Enamikus ametijuhendites kirjutatakse isegi, et «õpetaja esindab oma kooli ja esineb avalikult ainult direktori loal». Tihti rõhutatakse, et klassijuhataja ei kritiseeri kunagi avalikult oma kooli juhtkonda ega kolleege ja on oma koolile lojaalne.
Meie ühiskonna olukord sarnaneb olukorraga liikluses. Teatakse väga hästi, et naaber istub purjuspäi rooli, aga vahele ei astuta ja politseisse ka ei teatata. Kes tahab naabriga hästi läbi saada, see tema peale ei kaeba. Kui politseipatrull varitseb metsatuka taga, siis vilgutatakse vastutulevale kihutajale tuledega, et võtku hoogu maha. Selle asemel et politseile helistada ja kihutaja autonumber öelda. Niimoodi me helgesse tulevikku kihutamegi.