Heiki Ojasild: koolitunnid Facebooki? Ei!

Foto: SCANPIX

Ajakirjanik Rein Sikk esitas hiljuti õpetajatele ja koolijuhtidele üleskutse kolida kooliõpetus Facebooki. Nüüd hoiatab arvutimaailma asjatundja Heiki Ojasild Õpetajate Lehes, et sellega võib kaasneda suur hulk probleeme ja ohte, mida ei osata sageli ette näha.

26. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutab Rein Sikk («Kõik õpetajad, Facebooki!»), mis kasu võib endaga kaasa tuua koolipersonali Facebooki kolimine. Samas kirjeldab ta, kuidas ta ise osaliselt Facebooki vahendusel meediaõpetuse kursust läbi viis. On küll tore lugeda, mis kasu võib interneti ja modernsete suhtluskeskkondade kasutamine õpilase-kooli dünaamikasse tuua, ent kahetsusväärselt ei käsitleta artiklis piisaval määral Facebooki kolimisega kaasnevaid probleeme.

Privaatsus. Ligipääs oma andmetele

Õpetajate (ja koolitöö) Facebooki kolimine tõstatab üleüldised privaatsus- ja andmekontrolli küsimused, mis Facebooki kasutamisega seostuvad. Nende kirjeldamisel on teinud ära väga suure töö austerlane Max Schrems, kelle alustatud veebilehel europe-v-facebook.org on loetletud suurem osa Facebookiga seotud privaatsusprobleemidest, muuhulgas etteheited, et kogutud andmete kasutamine on läbipaistev, vaikeprivaatsussuvandid pole adekvaatsed, kasutajate kohta kogutakse isikuandmeid teistelt kasutajatelt ja andmeid kogutakse liiga palju ning säilitatakse liiga kaua. Iiri andmekaitsjatele (Facebooki Euroopa peakorter asub Iirimaal) on kampaania käigus esitatud 22 kaebust Euroopa Liidu õiguse väidetavate rikkumiste kohta.

Lisaks Iiri andmekaitsjatele esitatud eelmainitud kaebustele võib Facebooki kasutamine tuua kaasa ka muid ebameeldivaid tagajärgi: Facebooki soov andmeid monetiseerida on viinud selleni, et reklaamiteenuse ostjatel on võimalik oma reklaame pakkuda väga spetsiifiliste huvide või omadustega inimestele, näiteks homodele, paremäärmuslastele või inimestele, kellele meeldib «vallatu seks» (ingl kinky sex). Ja et eriti palju müüa saaks, siis asjaolu, et kasutaja seksuaalne sättumus või poliitiline ideoloogia pole avalik, ei tähenda, et talle ei võiks vastavat reklaami pakkuda (Facebook Ads Reveal Users’ Sexual Preferences, Huffington Post 16.01.2012).

Euroopa Liidus peaksid liikmesriigid olema keelanud «töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemise» (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 95 / 46 / EÜ artikkel 8 lõige 1). Kui paljud meist on töötlemise lubatavuseks nõutava sõnaselge nõusoleku andnud või ise oma andmed avalikustanud? Ja kui paljudele meist meeldiks, kui pilk meie arvutiekraanile, millel kuvatakse parajasti Facebooki, avaldab meie poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, tervisliku seisundi, seksuaalsed detailid lihtsalt selleks, et Facebook saaks meid reklaamiostjatele müüa?

Ilmselt tahaks nii mõnigi nüüd öelda, et kustutagem siis üleliigsed andmed ära ning ärgem jagagem neid Facebookiga. Vähenevat funktsionaalsust arvestamata võib ettepanek esmalt isegi mõistlikult kõlada, kuid see ei pruugi probleemi lahendada: viis kaebust 22-st puudutab andmeid, mille kasutaja on «kustutanud», ent mida Facebook hoiustab endiselt oma serverites. Lisaks on pool veebi täis like-nuppe, mida Facebook kasutab samuti selleks, et jälgida, milliseid veebilehti kasutaja külastab. (Nupule vajutamine pole vajalik.) Mida kogutud andmetega tehakse, teab vaid Facebook ning kuigi neil on kohustus väljastada soovi korral koopia hoiustatavatest andmetest ka kasutajale, väljastavad nende online-vormid väga väikese osa kõigist andmetest ning isegi kirjalik nõue kõigi kasutaja kohta käivate andmete väljastamiseks ei pruugi oma eesmärki täita.

Monopolisti võim

Õpetajad täiskasvanud inimestena otsustavad muidugi ise, milliseid teenuseid ja teenusepakkujaid usaldada. Kuid kui kolida Facebooki ka koolitöö ja agiteerida FB mittekasutajatest õpilasi ka kasutajateks hakkama, tekib küll küsimus, kes vastutab, et õpilane suudab privaatsussuvandite rägastikus navigeerida ning hiljem midagi kahetsema ei pea. Mulle ei tundu selles valguses jutt suurenenud veebiturvalisusest kuigi realistlikuna.
Lisaks nõuab vastust küsimus, miks peaksime toetama üht mitte eriti vastutustundlikku monopolistlikku eraettevõtet, suunates veel rohkem õpilasi selle kasutajateks. Peaksime ju väga hästi aru saama, et eelkirjeldet moel saab üks ettevõte käituda vaid siis, kui kasutajad on temast sõltuvuses. Kool võiks siiski õpilastele iseseisvust õpetada …

Ravi: tarkvaravabadus ja avatud standardid

Soovides globaalse kommunikatsioonivõrgu – interneti – pakutud võimalusi kasutada suhtlemiseks õpilastega, peaksime seda tegema moel, mis õpetab õpilastele, et nad ei pea sõltuma ühest ettevõttest, et nad võivad ise oma andmeid kontrollida, et nad võivad ise kasutatava tarkvara valida ja seda vajadusel muuta. Peaksime kontrolli õpilastele kui kasutajatele andma.

Suhtlusvõrgustike puhul võib see esmapilgul tunduda keeruline, kuna meile tundub, et suhtlusvõrgustikus on oluline suur kasutajate hulk. Tegelikult pole see oluline: oluline on, et, kasutades eri teenusepakkujaid, teenused ühilduksid. Samuti pole oluline, et kogu kasutaja tegevus oleks näha kogu maailmale. Mis loomulikult tähendab, et Facebookile on mitmeid alternatiive, mis põhinevad avatud standarditel ja on implementeeritud vaba tarkvarana – kontroll tarkvara ja andmete üle jääb kasutajale ning igaühel on tehniline võimekus võrgustikus osaleda.

Alternatiivide hulka kuuluvad nii vanamoeline e-post koos postiloenditega – ühildub ka Facebookiga! – ja blogid koos kommentaariumide ning voogudega kui ka uuemad avatud sotsiaalvõrgustikud nagu StatusNet (Twitteri alternatiiv) ja Diaspora (mitme sotsiaalvõrgustiku sümbioos). Kõiki neid iseloomustab asjaolu, et kasutaja säilitab soovi korral täieliku kontrolli oma andmete üle: ta võib alati serveritarkvara enda kontrolli all olevas arvutis jooksutada. Standardite avatud loomus tähendab ka, et kui ta ei soovi ise serverit käigus hoida, siis on tal teenuse kasutamiseks võimalik valida mitme teenusepakkuja vahel.

Mille poolest Facebook oma probleemidega eelneva valguses meediakursuse läbiviimiseks parem on kui mõni avatud protokollidel põhinev suhtlusvõrgustik, jääb minu jaoks pisut segaseks.

Arvamus- ja väljendusvabadus

Mõni sõna ka probleemidest, mis kaasnevad õpilaste ja õpetajate sõprusega suhtlusvõrgustikes, kus suunatakse kogu tegevus kõigile (või vähemalt kõigile sõpradele). Poliitiline tegevus, arvamus- ja väljendusvabadus tuleb sellises olukorras paratamatult üle vaadata. Nii õpilase kui ka õpetaja arvamusvabadus peab säilima, kuid üks neist ei tohi muutuda õpilaste ideoloogiliseks mõjutamiseks.

Ilmselt ei tuleks ühelegi õpetajale pähe tunnis teatada, et erakond A on väga hea ja erakond B väga halb. Kuid samas on poliitilist eelistust omava inimese jaoks täiesti normaalne enda veendumusi jagada. Kui õpetajal on hulk õpilasi virtuaalsõpradeks, võib juhtuda, et täiesti tahtmatult muutuvad sellised arvamusavaldused õpilaste poliitiliseks mõjutamiseks. Kuidas selliseid olukordi vältida, peab iga õpetaja ilmselt ise mõtlema, ent lihtsaim võimalus on praeguseid õpilasi virtuaalsõpradeks mitte võtta.

Hulk probleeme võib tekkida ka õpilaste ja õpetajate postitustest, kui polda üksteisega rahul. Kui mõni õpilane avaldab oma nördimust mõne õpetaja suhtes või vastupidi, võib see põhjustada mõttetult palju kannatusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Samuti tekib küsimus, kuidas peaksid kaasõpilased ja -õpetajad sellistel puhkudel käituma.

Ning lõpuks, mis siis, kui õpilane postitab midagi, mis pole õpetaja arvates ühiskondlikult aktsepteeritav, ent kuulub õpilase väljendusvabaduse sfääri? Kui mõni õpilane arvab, et kallis idanaaber vabastas meid, ning oma arvamust väljendab, võib nii mõnigi õpetaja pidada oma kohuseks vastupidist selgitada.

Kuid piir faktoloogilise selgitustöö ning ideoloogilise ajupesu ja tasalülitamise vahel võib olla õhuke … Fundamentalistist õpetaja võib pidada oma pühaks kohuseks selgitada, et evolutsioon on ateistlik ajupesu ning maa­ilma lõi kuue päevaga hoopis jumal. Või Ees­ti oludes tõenäolisem stsenaarium, kus mõni õpetaja võib filmist «Kuhu põgenevad hinged?» tuntud õpetaja kombel paluda eemaldada näiteks satanistlikke sümboleid. Ehk Rein Siku pakutud «õppuri postituste retsenseerimine» on slippery slope. Võib-olla liiga libe.

Lõppsõna

Õpilaste-õpetajate suhtluse parendamine on kiiduväärt ettevõtmine, ent seda tehes ei tohi inimesi ohustada ega seada neid sõltuvusse suurettevõtetest. Tuleb meeles pidada, et õpetaja asi pole õpilase poliitilisi ega usulisi veendumusi mõjutada. Õpilase mõttemaailmaga võib tutvuda, ent vägivaldne sekkumine ei ole aktsepteeritav. Õpilase-õpetaja suhe peab ka virtuaalkeskkonnas jääma akadeemiliseks ning iseseisvust toetavaks.