FOTO: SCANPIX

Kuidas Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses aidatakse õigele teele tagasi lastest sõltlasi, sellest kirjutab Õpetajate Lehes Sirje Pärismaa.

Esmaspäeva hommikud Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses on magusad – vestlusringis premeeritakse šokolaadiga lapsi, kes lõpetasid eelmise nädala ühegi punase templita.

«Juba kell kaheksa tuleb mõni küsima, millal magusat saab,» muheleb psühholoog Viktor Korobka. Šokolaadi väljateenimiseks peavad hindamiskaardil olema ainult rohelised, naerunäo märgiga templid. Hindamiskaardid ripuvad laste tubades, et igaühel oleks pilt, kuidas läheb.

Keskuses elavad, õpivad ja saavad taastusabi sõltuvushäiretega noored, kes on alaealiste asjade komisjoni, lapsevanema ja asjaosalise enda avalduse alusel sinna suunatud. Erinevalt Tapa või Kaagvere erikoolist ei hoita siin kedagi kohtuotsuse alusel. Iga lapsega sõlmitakse leping, mille alusel üheksa kuu vältel teda harjutatakse elama laastavate pahedeta ja püütakse õigele teele juhtida. Võõrutusravi keskuses ei tehta. Kui psühhiaater peab vajalikuks, suunatakse laps enne tulekut Tallinna või Tartu haiglasse ravile. Jõhvi saabudes peaks noor olema «puhas». Küll aga saab ta keskuses viibimise ajal psühhiaatrilist ravi ja nõustamist.
Kohti on veerandsajale lapsele, kes jäänud kimpu alkoholi, tubaka, kanepi ja muude narkootiliste ainete kuritarvitamisega. Neil on ka käitumishäired ja emotsionaalsed probleemid. Kasvandikel hoitakse ööpäev ringi silma peal.

Lapssõltlaste tervenemisse annab panuse suur meeskond: kasvatajad, psühholoog, sotsiaaltöötaja, sotsiaalpedagoog, kliiniline psühholoog, meditsiiniõde, psühhiaater, tegevusterapeut, tegevusjuhendajad. Koolitunde viivad läbi Jõhvi eesti ja vene gümnaasiumi õpetajad. Keskuse koordinaator kannab hoolt, et õppetöö ja taastusabi ühitamine tõrgeteta sujuks ja olemas oleksid nii spetsialistid kui ka vahendid.

«Esimene kuu kogume lapse kohta infot, kirjeldame tema nõrgad kohad, arutleme, millise tulemuseni tahame jõuda,» räägib Viktor Korobka, sügavpruunide silmadega sõbralik noor mees, kes keskuse loomisest 2004. aastal psühholoogina ametis. Vahepeal oli kaks aastat vanglas – ikka psühholoog, kuid tundis, et kutsumus on töö noortega. Viktoriga rääkides tunned kohe, justkui oleksid temaga vana tuttav.

Peas ja hinges segapuder

Keskusse tulnud lastega ühise keele leidmine ei lähe ruttu. Lapse peas ja hinges on emotsioonide segapuder. Tavaperes ema õpetab, kuidas oma tundeid mõista ja väljendada. Sõltuvushäiretega lapsed on enamasti peredest, kus vanemad on kimpus alkoholi või narkootikumidega. Palju on poolikute perede lapsi, lastekodu kasvandikke, kes on ilma jäänud tundekasvatusest, soojusest ja hoolivusest.

«Nad pole vestluse ajal harjunud silma vaatama,» tõdeb Viktor. Üheskoos alustatakse muutumise teekonda.

«Rakendame mitmeid tõenduspõhiseid metoodikaid, mis põhinevad maailmas tõhusaks osutunud sekkumismeetoditel,» lausub kliiniline psühholoog Airiin Demir, kel seljataga töökogemus Norra analoogilisest keskusest. «Treenime sotsiaalseid oskusi, viha ohjamist, toimetulekut igapäevaeluks. Oluline on taastada päevarežiim, õpetada tervislikku toitumist.»

Tõhus on grupitöö, kuna noorte jaoks on tähtis suhtlus eakaaslastega. Sotsiaalsete oskuste rühmatöös õpitakse, kuidas viisakalt vestlust alustada, kaaslase tundeid jälgida, enda emotsioone mõista.

«Pisikesed asjad, aga enamik neid ei oska,» ütleb Viktor. «Nende elukogemus on mustvalge. Esimene lahendus konflikti puhul on kaklus. Vihajuhtimise grupis õpime, et viha on loomulik tunne, aga oluline on leida teisi käitumismooduseid. Õpime kriitikasse rahulikult suhtuma. Suurem osa lapsi tahab uut elu, aga ei tea, kuidas sinna jõuda.»

Viktori südames on paarisaja lapse lood. Osa hoiab temaga kontakti hiljemgi. Uus suhtluskoht on Facebook. Viktoril on eriti meeles 16-aastase neiu lugu, kes saabus Tallinnast alkoholi- ja amfetamiinisõltlasena, oli seksuaalselt väärkoheldud, põdenud suguhaigust, teinud aborti. Teda kasvatas vanaema.

«Tema hing oli rikutud, algul ta kogu aeg naeris, see oli kaitsemehhanism,» meenutab Viktor. «Ta ütles: ma ei taha midagi tunda, mul tuleb siis nii suur valu. Ta oli keskuses ravil kaks korda. Murrang tuli teisel aastal. Nüüd on ta 22-aastane, õnnelikult abielus ning ema.»

Üks Tartu poiss oli keskusse saabudes eriti vägivaldne ja karjus kõigi peale. Tema hinges oli kohutav taak – isa oli tema ja teised lapsed purjuspäi metsa viinud ja lubanud ära tappa, kuna nood talt süüa nõuavad. Jõhkard peksis laste ema poolsurnuks ja pimedaks jäänud naine viidi hooldekodusse. Poiss oli toona kuueaastane. Õnneks sai ta keskusest uue sihi. «Nüüd on 18, käib tööl,» rõõmustab Viktor.

On olnud ka hepatiiti ja HIV-i nakatunuid. Noorim taastusabi saanu oli üheksa-aastane poiss, nuusutaja. Nuusutajad kipuvad olema teistest nooremad ja usaldusliku suhte loomine nendega võtab aega. Abiks on loovusmeetmed. Näiteks savikujukesi voolides läheb ka jutt lahti.
Kõik ei lähe siiski paranemise teed ja risk on suur, et halbadesse oludesse tagasi sattudes korduvad vanad vead.

«Suurim probleem ongi nendega, kelle vanemad on sõltlased ega osale meie programmis,» nendib Viktor. «Poisid, kelle emad on alkohoolikud, elavad vihaga ja see viha sööb neid.»

Mõnel juhul koguni nii palju, et nad asuvad lõplikult enesehävituslikule teele. Hilisemas elus vanglasse sattunuid on olnud viis. Ja mõned on paraku siit ilmast juba lahkunud, sest on taas nõela otsa või kuritegelikule teele läinud.

Punktiarvestus motiveerib

Kuigi Viktor kuuleb päevast päeva raskeid lugusid, on ta suutnud jääda positiivseks.

«Meie kasvandikud on tavalised lapsed, kes erinevad eakaaslastest selle poolest, et neil on olnud ebatavaline lapsepõlv,» rõhutab ta. «Rõõm on koos olla nendega, kes on otsustanud muuta oma elu. Kui nooruk usaldab mind, paneb see mulle suure vastutuse.»

Käitumise muutumise toetamises on tähtis roll tasemete ja motivatsioonisüsteemil. Punkte antakse iga tegevuse eest, alates hommikusest hügieenist ja lõpetades õigel ajal magamaminekuga. Jälgitakse osavõttu grupitöödest, koolitundidest, käitumist. Punase templi võib pälvida roppude sõnade, aga ka suitsupaberi või välgumihkli omamise eest. Templid annavad punkte, nende alusel liigub laps ühelt tasemelt teisele.

Iga tasemega saab lisaprivileege. Näiteks kolmandale tasemele jõudnu võib nädalas ühe tunni kasutada töötaja juuresolekul arvutit või isiklikku mp3-mängijat, osaleda väljasõitudel ja saada õiguse käia personaliga lisajalutuskäigul.

«Igaühel on selge pilt oma edust ja motivatsioon edasi liikuda,» kommenteerib keskuse koordinaator Boris Goldman.

Õppetöö käib tavaprogrammi järgi väikeklassi tingimustes, 20 tundi nädalas. Klassis on neli last. Puhketoas on lauamängud, raamaturiiul, saab sporti teha. Õue pääseb koos kasvatajaga. Juhtub sedagi, et mõni laps otsib oma probleemidele lahendust ära joostes. Sellisel juhul teavitatakse politseid.

Ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse asutaja on OÜ Corrigo. Juhatuse liikme doktor Tiiu Sepa sõnul tekkis keskus asjaolude kokkusattumisel.

«2004. aastal viidi Jõhvi lastehaigla üle Ida-Viru keskhaiglasse,» meenutab ta. «Osa hoonet jäi tühjaks, meil lubati jätkata hooldusravi teenuse pakkumisega. Tuli otsida ka muud tegevust. Nii asutasimegi OÜ Corrigo, taotlesime tegevusloa ja osalesime noorukite ravi-rehabilitatsiooniteenuse hankel. Hollandi spetsialistid käisid meid koolitamas ja tutvusime Rootsi süsteemiga. Me ei saa materiaalselt lubada kõike sama, kuid teenuse sisus saime abi ja teadmisi, mida üle võtta. Koos teenusega areneme ka ise. Meie jaoks oli peavõit Airiin Demir, kelle eestvedamisel saame taastusabi süsteemi täiuslikumaks arendada.»

Keskust rahastatakse riigieelarvest sihtfinantseerimisena tervise arengu instituudi kaudu. Sepa sõnul tunneb OÜ Corrigo puudust majanduspoole rahastamisest. Raha ei jätku ruumide remondiks, laienemiseks. Võiks ju maja ümber maad osta ja spordiväljaku teha. Selleks peaks asutus ise raha leidma. Sihtgrupp on aga selline, kes ei käitu säästlikult, vaid sagedamini agressiivselt.

«Meil on vaja kindlust, et teenus jääb siia, ja siis leida raha, et arendada vajalikud tingimused: väljakud, spordisaal, õmblustuba,» unistab Tiiu Sepp.

Boris Goldman püüab noortega suhelda nende hobide kaudu. Mõne spordipoisiga on ta koos sporti teinud. Unistus on teha värkstuba, kus poisid saaksid õppida eluks vajalikke meestetöid.

«Kõik me kõnnime sillal, mille all on kuristik,» lausub ta. «Ühed jalutavad üle silla, teised võivad libastuda. Igaühel on oma sild, kus aeg-ajalt kohtume ning meie teed ristuvad.»