Marju Lauristin: sotsiaalteadused kui osa rahvusteadustest

Marju Lauristin. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Sotsiaalteaduste «ohtlikku» mainet arvestades pole imestada, et Reformierakonna ja IRLi valitsuse kiiruga käima lükatud ülikoolihariduse ja teaduse rahastamist muutvad reformid ahendavad justnagu kogemata kõige rohkem just sotsiaalteaduste arenguvõimalusi, kirjutab Eesti Sotsioloogide Liidu president Marju Lauristin Sirbis.

Lauristin hoiatab ka, et võitlus dubleerimisega teaduses võib viia teatud mõtteviisi, teatud autoriteetide riiklikult kaitstud monopolini.

Neoliberaalide esileedi Margaret Thatcher sai muu hulgas kuulsaks oma avaldusega «There is no such thing as society!». Neoliberaalse retoorika seisukohalt on sotsiaalteaduslik mõtteviis kui selline vastuvõtmatu.

Selline retoorika on tugevalt mõjutanud ka Eestis valitsevat poliitilist mentaliteeti. Ühiskonda fiktsiooniks pidav hoiak, mis kinnitab vana Mauruse moodi, et sotsioloogia on sama mis sotsialism, soodustab poliitikat, mis ei hooli oma tegevuse ühiskondlikest ja kultuurilistest tagajärgedest.

Sotsiaalteadusi eirav hoiak on iseloomulik ka kõrgelt haritud poliitikutele, kes viimati puutusid filosoofia ja ühiskonnateadustega kokku Eesti NSV ajal punaste ainete seminarides, kust on kaasa võetud nii vastumeelsus ühiskonnateaduste suhtes kui ka sügavalt juurdunud vulgaarmaterialistlikud stereotüübid ühiskonna kirjeldamisel.

Sotsiaalteaduste «ohtlikku» mainet arvestades pole imestada, et Reformierakonna ja IRLi valitsuse kiiruga käima lükatud ülikoolihariduse ja teaduse rahastamist muutvad reformid justnagu kogemata ahendavad kõige rohkem just sotsiaalteaduste arenguvõimalusi.

Ühelt poolt toob riigieelarveväliste õppekohtade kaotamine suure tõenäosusega kaasa sotsiaalteaduslikke erialasid õpetavate instituutide eelarvete märkimisväärse vähenemise. Teiselt poolt ei toeta sotsiaalteaduste jätkusuutlikku rahastust ka riiklike uurimistoetuste jagamise konkursiprintsiibid.

Sellest ohust on olnud juba ka Sirbis juttu, kahjuks küll liiga emotsionaalses ja süüdlasi otsivas võtmes. Paraku annab esialgne teave 2012. aastal toimunud konkursi tulemuste kohta sotsiaalteadlastele põhjust muretsemiseks.

Vaatamata sotsiaal- ja humanitaarteaduste rahastamisnumbri formaalsele püsimisele justkui endisel tasemel on rahastatavate suundade jaotus ühiskonna- ja kultuurivaldkonna siseselt muutnud nullilähedaseks klassikalisi sotsioloogilisi meetodeid rakendavate uurimuste, aga ka akadeemilise majandus- ja õigusteaduse rahastamise.

Tekkinud olukord võib seada ohtu avalik-õiguslike ülikoolide suutlikkuse säilitada õppejõudude ja teadurite teadusliku töö võimalused sotsioloogia ja mitmete teiste sotsiaalteaduste valdkonnas, mis omakorda seab küsimärgi alla vastavate erialade teaduspõhise õpetamise.

Need mured olid arutuse all septembri lõpul Eesti sotsioloogide liidu konverentsil «Sotsiaalteaduste s(t)aatus Eestis ja Euroopas», millest olid kutsutud osa võtma nii Tallinna ja Tartu sotsiaalteadlased kui ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti Teadusagentuuri juhid.

Konverentsi väljundina said sõnastatud mitmed konkreetsed ettepanekud Eesti teaduspoliitika tasakaalustamiseks (vt lisatud infokast). Neist olulisim on nõue, et eri valdkondade teadusprojektide rahastamisotsuste langetamisel rakendataks paindlikumaid põhimõtteid, mis ei lähtuks kitsalt loodusteaduste spetsiifikast, kus ingliskeelsed artiklipublikatsioonid ongi põhiväljundiks, vaid arvestaksid ka sotsiaal- ja humanitaarteadustele omast raamatukesksust ning tihedat sidet emakeelse keskkonna ning oma ühiskonna ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga.

Sotsiaalteadustele on selgelt kahjulik ka progressiivse uuendusena reklaamitud suurprojektide eelistamine teaduse rahastamisel, sest selle tagajärjel on rahastatavate uuringute mitmekesisus tõsise löögi all ning sotsiaalteaduslike projektide rahastamise tõenäosus vähenemas enam kui viiekordselt.

Sotsiaalteadustes, kus pole tegu ülikalli aparatuuri ja suurte uurimisrühmadega ning teadlasi pole hellitatud rahvusvahelisel tasemel palkadega, võiks kogu raha üksikutele suurprojektidele koondamise asemel rakendada mitmekesisemat skaalat, toetades ka tagasihoidlikuma rahaga ja vähema arvu tegijatega valmivaid uurimusi.

Suurema arvu uurimisrühmade ja projektide toetamise soov põrkub aga meie teaduspoliitikat haaranud megalomaaniale.

Ministeeriumist on kuulda taotlust n-ö dubleerimise vältimiseks kaotada kõik väikesed uurimisrühmad ja -suunad. Sama puudutab ka ülikoolide õppekavu, kust kavatsetakse samuti igasugune dubleerimine välja juurida.

Retooriliselt esitatakse põhimõte, et Eesti riigi rahaga peab toetama ainult sellist teadust ja sellist ülikooliharidust, mis on maailmas märkimisväärne, ja loobuma taotlusest tegeleda siin tagasihoidlikumal tasemel arendatavate teadusteemadega, mida on mõttekam õppida ja viljeleda välismaal.

Kui täppis- ja loodusteadustes, mis tegelevad n-ö keeletute uurimisobjektidega, võib selline lähenemine tunduda loogilisena, on nii ühiskonnauuringud kui humanitaarteadused sügavalt juurdunud omakeelsesse kultuuri, oma ühiskonna ajaloo ja kultuuri konteksti.

Võimaldades ühiskonna kriitilist enesepeegeldust, on sotsiaalteadused osa rahvuslikust eneseteadvusest. Selles mõttes on Eesti sotsiaalteadused käsitletavad rahvusteadustena, mille areng ainult ingliskeelses rahvusvahelises teadusruumis on mõeldamatu.

Sotsiaal- ja humanitaarteadustele olemuslik mitmekesine tõlgenduskeskkond toitub ühtaegu nii universaalsetest teoreetilistest kontseptsioonidest ja mudelitest kui ka emakeelsest, kohalikku avalikkust kõnetavast dialoogist kultuuri ja ühiskonna probleeme puudutavate uurimissuundade ja interpretatsioonivõimaluste vahel.

Võideldes dubleerimisega on oht kaotada sellise teadusliku dialoogi võimalus, mis pärsiks Eesti ühiskonna ja kultuuri uurimisel sotsiaal- ja humanitaarteaduslike paradigmade ja koolkondade arengu ehk teisisõnu, viiks teatud mõtteviisi, teatud autoriteetide riiklikult kaitstud monopolini.

Selline monopoliseerimine suretab välja emakeelse teadusliku diskussiooni ning piirab märkimisväärselt noorte sotsiaal- ja humanitaarteadlaste töö ja eneseteostuse võimalusi kodumaal.

Olles äsja tulnud Pariisist Euroopa Sotsioloogia Assotsiatsiooni (ESA) töökoosolekult, kus oligi kõne all sotsiaalteaduste olukord ja perspektiivid kogu Euroopa Liidus, võin tunnistada, et ka teisi mitteingliskeelsete riikide teadlasi kummitab sama probleem – loodusteaduste eelistamine ja koguni vastandamine sotsiaalteadustele, mida tekitab taudina levinud «siisikestemaania», st sotsiaalteadlaste töö kaalukuse hindamine analoogiliselt loodusteadustega vaid ingliskeelsetes ajakirjades avaldatud artiklite järgi.

Keeleküsimus tõusis kogu arutelu fookusesse. Ka ülemaailmse sotsioloogide assotsiatsiooni ISA raames käib samateemaline diskussioon: kuidas ühitada sotsiaalteaduste lahutamatu seotus kohaliku ühiskondliku konteksti ja keelega ning sotsiaalteaduslike teoreetiliste kontseptsioonide ja meetodite rahvusvaheline võrreldavus ja teaduslik universaalsus?

On loomulik, et Euroopa Liidu rahastatavate suurte rahvusvaheliste projektide keskmes on rahvusülesed, universaalsed teemad-probleemid ja eri maade teadlased vaatlevad ka oma ühiskonda ja kultuuri nende projektide raames võrdlevast ja linnulennulisest vaatevinklist kui näidist üldisemate protsesside kohta.

Kuid ka nende üldisemate nähtuste seletamisel ei piirdu sotsiaalteadus vaid kvantitatiivsete trendide ja statistiliste seoste analüüsiga, vaid rakendab laialdaselt kvalitatiivseid meetodeid uuritavate nähtuste subjektiivse konteksti, kultuuriliselt ja sotsiaalselt tingitud tähenduse uurimiseks.

Kogemus näitab aga, et paljud probleemid, mis võivad olla väikeste ning perifeersemate ühiskondade jaoks elutähtsad (kas või näiteks väikeriikide emakeelse kultuuri säilitamine globaliseeruvas maailmas), ei pälvi kuigi suurt rahvusvahelist huvi ning ei mahu ei rahvusvaheliselt rahastatavate suurprojektide ega juhtivate teadusajakirjade huviorbiiti. Kas peaksime siis nende uurimisest loobuma?

Praegu käimas olevad arutelud Euroopa Liidu teaduspoliitika järgmise eelarveperioodi sihiseadete üle keskenduvad teaduse ja ühiskonna suhetele. Nendest aruteludest koorunud tõdemus on üsna teravas kontrastis Eestis levinud «pehmeid» sotsiaal- ja humanitaarteadusi halvustavale ning «kõvu» loodus- ja tehnikateadusi ühekülgselt väärtustavale mõtteviisile.

Ka eespool mainitud Euroopa sotsioloogide assotsiatsiooni töökoosolekul Pariisis kõnelesid Euroopa Komisjoni teaduspoliitika juhtivad tegelased vajadusest leida ühine keel loodusteadlaste ja sotsiaalteadlaste vahel ning sotsiaalteaduste otsustavast rollist selliste Euroopa jaoks oluliste probleemide lahendamisel nagu majandusliku konkurentsivõime suurendamine ja kriiside ennetamine, rahvastiku vananemine, sotsiaalse kihistumise uute mustrite tekkimine avatud tööturu tingimustes, kultuuridevaheline dialoog, aga ka infotehnoloogia, geenitehnoloogia, meditsiini, energeetika ja transpordi uute arengusuundade väljatöötamine.

Aastateks 2014–2020 kavandatava ELi kaheksanda raamprogrammi üheks põhimõtteks on sotsiaal- ja humanitaarteadlaste kaasamine ka nendesse teemadesse, mille sisu traditsiooniliselt on kuulunud vaid loodus- ja tehnikateaduste valdkonda. Samas rõhutati, et nii nende ühiste teemade kohaliku tähenduse arvestamine, iga riigi spetsiifiliste probleemide uurimine ja emakeelse teaduse toetamine on liikmesriikide teaduspoliitika vastutus.

Euroopa teaduse tulevikusuundumuseks on interdistsiplinaarsete uuringute edendamine, mis soodustaks ühiskonnauuringute ja tehnoloogiliste arenduste omavahelist seostamist. Kahjuks ei soodusta praegune Eesti teaduspoliitika ei koostööd sotsiaal- ja humanitaarteaduste ning loodusteaduste ega ka eri teaduskeskuste vahel. Puudulikult läbi mõeldud ja laiema aruteluta kiirustades rakendatud uued rahastamisreeglid on pigem tekitanud teadlaskonnas vastastikuseid kahtlustusi ja konkurentsi õhutava ebakindluse õhkkonna. Jääb ainult loota, et sellest esimesest uue süsteemi rakendamise kogemusest saadakse juurde tarkust ja paindlikkust järgmise taotlusvooru arukaks korraldamiseks.

Eesti Sotsioloogide Liidu ettepanekud sotsiaalteaduste jätkusuutliku arengu kindlustamiseks

1. Tunnistada, et nii nagu eesti keelt ja kultuuri uurivad humanitaarteadused, kuuluvad ka eesti keeles tehtavad Eesti ühiskonna, riigi ja majanduse uuringud sisuliselt rahvusteaduste hulka, luues teaduslikku kompetentsi Eesti arengu spetsiifiliste probleemide lahendamiseks. Sellest lähtudes toetada eestikeelseid Eesti ühiskonda ja kultuuri käsitlevaid sotsiaalteaduslikke uuringuid ning sotsiaalteaduslike erialade eestikeelset teaduspõhist õpet avaõiguslikes ülikoolides.

2. Teadusvaldkondade tasakaalustatud stabiilse arengu huvides tuleks edaspidi institutsionaalsete ja personaalsete taotluste hindamisel rakendada valdkonniti paindlikumaid, humanitaar- ja sotsiaalteaduste spetsiifikat arvestavaid taotlemis- ja hindamispõhimõtteid, mis lubaks ekspertidel adekvaatsemalt ja kontekstitundlikumalt hinnata taotluse kvaliteeti, uurimisrühma senist tulemuslikkust ning vastavust Eesti ühiskonna vajadustele.

3. Kõikide teaduserialade, sealhulgas sotsiaalteaduste võrdse kohtlemise seisukohalt on väga oluline tagada teaduse finantseerimise reeglite läbipaistvus ning rahastusotsuste objektiivsus ja motiveeritus. Sealhulgas eriti oluline on projektide hindamiskriteeriumide põhjalik tutvustamine ja arutelu ning rahastusotsuste motiveeritust esiletoova tagasiside andmine.

4. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata teadlaskonna laiapõhjalisemale kaasamisele teaduspoliitika kujundamisse ja Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu töösse. Võimalikult paljude valdkonnasiseste teaduserialade tasakaalustatud esindatuse tagamiseks peaks hindamisnõukogu liikmete arv olema praegusest tunduvalt suurem. Samuti oleks soovitav hindamisnõukogu koosseisu uuendamisel rakendada valdkonnasiseselt erialadevahelise rotatsiooni printsiipe.

5. Rakenduslike ühiskonnauuringute toetamiseks ja nende teadusliku kvaliteedi ja tulemuste sõltumatuse tagamiseks luua Eesti ühiskonnale oluliste majanduslike, sotsiaal- ja kultuuriuuringute riiklik programm aastateks 2013–2020, mille raames käivitada eri valdkondi hõlmav Eesti ühiskonna seire ning tagada investeeringud sotsiaalteaduslike andmebaaside kui sotsiaalteaduste infrastruktuuri loomisse ja säilitamisse sotsiaalteaduslikes andmearhiivides.