FOTO: Urmas Nemvalts

Selles, et Neinar Seli valitakse järgmiseks neljaks aastaks Eesti Olümpiakomitee presidendiks, polnud vähimatki kahtlust. Kuigi Madis Kallas tekitas oma kandideerimisega debati ja andis valimistel võimaluse valida, olid tema šansid algusest peale kaduvväikesed – alalhoidliku meelega alaliitude juhid ja teised EOK liikmed eelistasid uuendustega kaasnevale teadmatusele spordi juhtimise juures juba äraproovitud, ent mis veelgi tähtsam, rahapumba juures asuvat meest.

Valimistele eelnenud küsitlused näitasid, et avalik arvamus lahknes valijate kitsa ringi nägemustest. Ilmselt suutsid tavalised spordisõbrad sobitada Seli laiemasse pilti ja nägid rohkem tema puudusi – varasemad skandaalid, aastatepikkune seos EOK juhtimisega ja seega vastutus praeguse olukorra eest, soov jätkata senist poliitikat, sest toimivat süsteemi polevat vaja lõhkuda.

Samas tuleb aga spordirahva valikut mõista. Kallase valimine oleks tähendanud liiga suurt riski. Sest kuidas suudaks endine tubli spordimees, kuid äri- ja poliitikaringkondades suhteliselt tundmatu ja eriliste sidemeteta Kallas kindlustada spordi rahastamise kasvõi senisel kujul? Kas temas on piisavalt isiksust, et noore mehena teenida kiiresti riigi otsustajate ringis tugev positsioon. Vaevalt saab keegi väita, et Kallas pole tubli, aga nii suurde mängu sekkumiseks on vaja tugevamat tausta.

Tegelikult ei saa ju öelda, et Seli oleks paha valik. Jättes kõrvale kõik muu, on tegemist läbi ja lõhki spordimehega. Ta on nooruses ise korralikul tasemel vasarat keerutanud, seejärel treeneriametit pidanud, sporditeadusesse süüvinud ja spordibaase juhtinud. Viimastel aastatel EOK asepresidendina tegutsenuna ja Olümpiaakadeemiat vedanuna peaks ta teadma Eesti spordist kõike. Mis aga peamine, tal on ligipääs rahale.

Raha on aga Eesti spordis võtmeküsimus – selle abil saab parandada treenerite olukorda, maksta sportlastele toetusi, luua treeningukeskusi ning algatada spordi jätkusuutlikkuseks vajalikke projekte. Ilmselt pole Eestis alaliitu või spordiorganisatsiooni, kes ei ihkaks suuremat toetust. Seli on aga lubanud kasvatada EOK sponsorsummad kolmekordseks.

Vale oleks väita, et tal pole mingit võimalust oma lubadusi täita – valitsuspartei liikmena ning peaministri sõbra ja lähedase võitluskaaslasena suudab ta suruda läbi oma ideesid, kuidas Eesti kitsaste võimaluste piires spordile raha juurde tekitada. Seli ideed pole halvad ja kui ta suudab need ellu viia, on spordirahval põhjust teda tänada. Olgu ta siis kasvõi veidike vanameelne.