/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Ausalt, mul on politseipeadirektor Raivo Küüdist kahju. Viimase kolme kuuga on tal selles ametis olnud kolm suurt jama. Uurimisorganite saamatus Türil, politseitaktikaliselt ebaõnnestunud konflikti lahendus Viljandis ja nüüd Ida prefektuuris ilmnenud kuritegude seeria, mida Küüt kevadel varjata otsustas.
Ma ei saa öelda, et olin üllatunud, kui Ida prefektuuris juhtunu tõttu prefekt Aldis Alus eile vastutuse võttis ja tagasi astus. Ent ma olin nördinud Raivo Küüdi sõnadest, et ta tunnistab Aluse sirgeseljalisust ja organisatsioonil tuleb juhtunut nüüd tõsiselt analüüsida.
Põhimõtteliselt ajas peadirektor avalikkusele taas puru silma. Selle loo tausta mõistmisel on üks ülioluline nüanss. Nimelt tegi sisekontroll märtsis distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ettekande Raivo Küüdile, mitte Aldis Alusele, nagu eilne Postimees ekslikult kirjutas.
See tähendab, et kogu vastutus juurdluse mahavaikimise eest lasub peadirektoril. Jah, koos otsustati. Valesti otsustati. Kuid vastutama peab vaid Alus. Kui see ei ole ebaõiglane, siis mis veel on?
Puhtprofessionaalses mõttes võiksime me Raivo Küüdile tema ametis kaasa tunda. Kaks aastat tagasi loodud monstrumameti, politsei- ja piirivalveameti näol on tegelikult läbikukkunud moodustis, nurisünnitis.
Politsei pool ei tea sageli piirivalve poolelt tulevatest korraldustest ja vastupidi. Ning selle kõige tipus peab kunagine heasüdamlik Otepää konstaabel Raivo Küüt tegelema päevast päeva sadade dokumentide allkirjastamisega ja osalema lõpututel nõupidamistel.
Sisuliselt peab Küüt juhtima kaheksat valdkonda – nelja prefektuuri, piirivalvet, kriminaalpolitseid, korrakaitsepolitseid, kodakondsuse- ja migratsiooniosakonda ja ühendasutuse peakorterit. Ei pea olema tuumateadlane järeldamaks, et seda kõike on liiga palju. Millessegi väga süveneda ei jõua, kuid vastutuse võib seetõttu näpuviipega allapoole suunata.
6000 alluvaga asutust pole Eestis juhtida ühelgi teisel tippjuhil. Seetõttu on sellele kohale vaja selge sisu ja visiooniga juhti, kes valib endale ise meeskonna. Raivo Küüdi näitel on isegi see elementaarne otsustusõigus kadunud.
Värske näide kuu aja tagusest olukorrast. Peadirektorile oli vaja asetäitjat varade alal. Küüt rääkis eraviisiliselt ammuse tuttavaga, keda peadirektor hirmsasti oma meeskonda vajas. Mees tegi konkursil vajalikud testid ära, kuid valituks osutus hoopis teine isik.
Miks nii? Sest personalifirma Fontes soovitas. Ma küsin: kuhu jäi oma meeskonna koostamisel peadirektori tahe? Või peab sellegi loo puhul hiljem vastutuse võtma kandidaati soovitanud Fontes?