Urmas Sutrop: erakorralistest valimistest

Keeleteadlane Urmas Sutrop. Foto: Arno Saar/Õhtuleht

Erakorralised valimised tooks meile uue reformierakondlasest peaministri ning sotsid mängiksid end nurka, analüüsib Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop Postimehe arvamusportaalis. Veel räägib ta eksperdi sildi all parteiasja ajajatest, moraalsetest värdjatest ja šampanjasotsialistidest.

Erakorralised valimised on huvitav mõte, mille sotsid on oma olemasolu õigustamiseks välja mõelnud. Mulle see mõte iseenesest väga meeldib.

Valimiste järel on uue valitsuse moodustamiseks kolm võimalust. Reformierakond moodustab valitsuse üksinda, koos IRLi või siis Keskerakonnaga. Sotsid marginaliseeruksid veelgi enam ning parteituid riigikogu aknaaluseid poleks enam kellelegi vaja.

Põhjuseid, miks ma siiski erakorralisi valimisi ei toeta, on kaks. Esiteks ei näe ma põhjust, miks selliseid valimisi üldse vaja peaks olema ning teiseks oleks vastutustundetu kulutada selleks maksumaksja, parteide ja veel alles jäänud annetajate raha.

Kui sotsidel õnnestuks valimised esile kutsuda riigieelarve tagasilükkamisega, siis oleks Eesti jätmine pikaks ajaks riigieelarveta eriti vastutustundetu.

Ma olen oma kirjutistes olnud Keskerakonna juhi suhtes üpriski kriitiline. Seekord pean tunnistama, et Edgar Savisaar on riigimees. Ta kinnitas oma intervjuudes, et sotside taotlused ei ole tõsiseltvõetavad, see on ainult tähelepanu tõmbamiseks, et pildile saada. Kurioosumina pole sotsid Keskerakonnaga erakorraliste valimiste teemat isegi arutanud. Sellest on jällegi omakorda kahju. Opositsioon võiks vähemalt omavahelgi koostööd teha.

Sotsid on oma kongressiks põhjalikult valmistunud. Ajakirjanduses on algatatud valitsust ja parempoolsust sopaga ülekallav laiaulatuslik laimukampaania. Selle kampaania põhiloosung on, et valitsus olla nende silmis kaotanud usalduse.

Ühe punaprofessoreid koolitava ülikooli endine rektor on laskunud koguni nii madalale, et nimetab inimesi, kelle maailmavaade talle ei meeldi, moraalseteks värdjateks. Mul on tema pärast väga häbi. Kõige kurvem tegu selles laimukampaanias on Andrus Ansipi istutatud puu maharaiumine Tartus. Eestlase rahvuspsühholoogia jaoks on selline tegu võrdne kirvega inimese kallale minemisega.

Selle laimukampaania puhul on kõige kummalisem, et sõna võtavad näiliselt eksperdid, kes tegelikult ajavad oma partei asja. Millegipärast ei julge sellised ekspertidest parteilised sotsiaalteadlased, sotsioloogid ja muidu arvamusliidrid otse välja öelda, et nad teevad seda oma partei huvides.

Sotsidel on kindlasti huvid. Kui osutub tõeks ajakirjanduses korduvalt välja käidud väide, et neid rahastatakse ühe raudteeharu kaudu voolava vene rahaga, siis on need ilmselt vene huvid. Ja eks tõehetk saabub kohe, kui sotside partei juhatust hakatakse komplekteerima nendega liitunud vene fraktsiooni ja Rahvaliidu aktivistidega.

Sotside partei moodustumise ja liitumiste ajalugu on ka põhjuseks, miks eestlased ei saa seda parteid usaldada. Partei ei esinda ju mingit sotsialistlikku ega ka sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet.

Agraarsotsialistidel ei saagi seda olla. Partei on kokku traageldatud mitmesugusest agraar- ja põllumeeste parteidest, viimased liitujad on Rahvaliidu riismed. Nüüd on siis nende hulgas ka oma õigusi nõudev vene rakuke.

Teisalt on kahjuks partei juhtkonna tasemel tegemist šampanjasotsialistidega. Minu jaoks on kummaline, kui parteid juhivad inimesed, kelle põhiline mure on nende uus imago ja küsimus, kas prilliraamide fassongi nurk ikka sobib ülikonna revääri lõike nurgaga. Naeruväärne, aga tõsi.

Kuna Andrus Ansip on andnud mehe sõna, et uut valitsust ta enam ei moodusta, siis teeb seda mõni Reformierakonna uus liider. Erakorraliste valimiste käegakatsutavaks tulemuseks oleks uus Reformierakonna peaminister. Aga see tuleb nii kui nii ka korraliste valimistega.

Valimistel oleks jumet, kui see tooks kaasa sisulise ja konstruktiivse debati Eesti tuleviku üle. Eelkõige sellest, et Eesti vajab odavamat riigipidamist. Poliitiliste parteide sisukas dialoog on meie kestliku arengu võimalus. Seni on kahjuks tegemist ainult opositsiooni lahmimisega.