/nginx/o/2012/03/26/1026840t1hdbec.jpg)
Kui USA presidendiks oleks saanud Mitt Romney, oleks Eestil olnud majanduspoliitika ajamisel maailmas mõjukas liitlane, Obama aga esindab pankrotistunud lähenemisnurka, kirjutab EBSi Vaba Majandusmõtte Koja juht Andres Arrak Postimehe arvamusportaalis.
Mina (sündimise aasta – 1958) olen Ameerika valimiste vastu huvi tundnud alates Ronald Milhouse Reagani valitsemisajast. Koos Margaret Thatcheriga sooritasid nemad maailma majanduses pöörde, mille enamik mandrieurooplasi lihtsalt maha magas. Pööre seisnes ametiühingute tiibade kärpimises ja nende rolli kahandamises. Tänane majanduse paindlikkus sõltub eelkõige majanduse (ehk siis tööturu paindlikkusest).
Täna kajastab Obama valitsuse kabinet majanduse juhtimises eilset päeva – keinsistlikku paindlikku ja maksumaksja kulul reageerimist languse tingimustes. Paul Krugmani ja president Ilvese dispuut kajastas seda ilmekalt nii teoorias kui praktilises majanduspoliitikas.
Selles mõttes on Eesti oma austria koolkonna kriisimajandamisega endiselt üksi. USA on küll maailma konkurentsivõimelisuselt teine majandus (Šveitsi järel), kuid esindab järgmised neli aastat majanduspoliitikat, mis tegelikult on pankrotis.
Eesti edasine arengukäik saab sõltuma mitte minister Ligi taiplikkusest, vaid majanduse kohanemisvõimest. Sellele kaasaaitamisele ei ole võimukoalitsioonil palju võimalusi.
Klassikuid tsiteerides: Eestis alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa. Kes on see revolutsiooniline rakuke, kes probleemi välja toob ja lahendusi pakub? Täna ma sellist rakukest ei näe. Küll aga on midagi loomisel. Eesti on ennegi vastuvoolu ujunud. Ameerikaga koos oleks seda kergem teha olnud.