Barack Obama teiseks ametiajaks tagasivalimine polnud ootamatu. Ametis olijal on lihtsalt oluliselt rohkem võimalusi end kuuldavaks-nähtavaks teha, tema vastaskandidaat peab selle ruumi valija vaateväljas aga välja võitlema. Orkaan Sandy kinnitas seda eriti ilmekalt.
Presidendivalimine on alati siseriiklik suursündmus, kuid Euroopast vaadatuna oli seekordne presidendikandidaatide mõõduvõtt siiski pigem igavavõitu. Obama esialgne edumaa kahanes kampaania lõpuks küll Romneyga võrdseks, kuid viimase visalt kasvav võimekus kõikuvaid valijaid enese poole meelitada paistis isegi teisele poole ookeani.
Üldiselt on riigipead oma teisel ametiajal võrreldes esimesega oluliselt julgemad ja kompromissitumad – tagasivalimise kammitsaist pääsenuna tehakse ära ka need otsused, mille puhul enne peljati valijate usalduse kaotust.
Obama kohta on mõned vaatlejad märkinud, et esimese ametiaja algul koostööle ja läbirääkimistele ebaproportsionaalselt palju lootnud president on nüüdseks poliitreaalsusega nii mitmel korral teravalt silmitsi seisnud, et see võib paraku kaasa tuua ka küünilisena näivaid otsuseid. Lisaks tahab Obama kindlasti jätta endast USA ajalukku suurema jälje, kui seda lubaks kompromissina välja kukkunud tervishoiureform või afroameerika päritolu.
Jälje jätmise võimalus tal kindlasti on. USA ees seisev suurim probleem on endiselt majandus. Olukord on muidugi paranenud, kuid ameeriklaste kindlustunne on siiski veel madal. Obama on majanduse turgutamiseks lubanud vähendada eelarve puudujääki ja rakendada fiskaalmeeteid, nagu näiteks jõukamate inimeste maksustamine.
Kuna aga Kongressi esindajatekoda on endiselt vabariiklaste käes, kes praegu sellist poliitikat ei toeta, ennustavad analüütikud, et lähema kahe aasta jooksul on Obamal nendega kokkulepetele jõudmine sama raske kui seni ja ilmselt lükkuvad otsused edasi.
Muu maailma jaoks olulises USA välis- ja julgeolekupoliitikas aga kursimuutust ennustada pole põhjust. Ilmselt on Obama nüüd Venemaa küsimuses vähem naiivne. Teisalt, USA on aina enam Euroopast kaugenemas ning suunamas oma tähelepanu Aasiasse.
Obama administratsiooni käsitluses on Euroopa piisavalt tugev, et üritada oma huve ise kaitsta, kuid samuti majanduslikest üleelamistest kosuda püüdvas Euroopas nii ühest suhtumist ei ole. See tähendab, et liitlassuhete tugevdamine USAga on Euroopa väikeriikidele jätkuvalt oluline.
Liitlasi läheb Obamal tarvis, sest süütenöörid maailma püssirohutünnide küljes on lühikeseks kulunud: Iraan ja Iisrael on vihaselt vastamisi, araabia kevadest tärkasid keerulised idud ning olukorda Afganistanis on raske võiduna esitleda. Maailmale peab USA välisministeeriumi samme selgitama riigisekretär ning kes hakkab täitma seda ametikohta, on järgmine oluline ja oodatud valik.