Mihkel Mutt: vanade valgete poliitikute lõpp

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Romney kultuurne inglise keel ja sujuvad maneerid vastandusid Obama hoogsale ja moodsale, aga kohati labasevõitu diskomaneerile, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Jaanuaris ennustasin siinsamas, et Obama võidab ligi seitsme protsendiga (mõistagi valijameestest, kes ju asja otsustavad). Vahepeal tundus mäng tasavägiseks kiskuvat. Puine Romney näis «lahti minevat». Võib arvata, et kandidaati dresseeris ja putitas terve armee oma ala tippe, kelle taustal «Stiilne viisik» kahvatub. Lisaks meediatööstuse antud paisutus.

Kõige taga on üüratud summad. (Vägisi tekib mõte, et proffide käe all omandab iga keskminegi inimene presidendi formaadi. Tänapäeval võiks keiser Nero demokraatlikel valimistel oma hobusest ka senaatori teha.) Ent lõpuks mull lõhkes ... Obama ülekaal (303 : 206 ilma Floridata) oli küll väiksem kui 2008. aastal (365 : 173), aga siiski suurem, kui üldiselt oodatud.

Obama võitis, sest tema senised pooldajad (haritud naised, noored ja vähemused) jäid talle kõigele vaatamata truuks. Romney põrus, kuna polnud õige kandidaat esindamaks «keskmist Ameerikat», ja ta ajas latiinodele hirmu nahka.

Kuigi kumbki kandidaat polnud oma leeris populaarne, kujunes sellest USA ajaloo ägedaim valimisvõitlus. Et paljud vabariiklased Obamat ei salli, on vähe öeldud. Nad lausa jälestavad teda. Nende loosungiks sai «ükskõik kes, ainult mitte Obama». See omakorda ergutas algul natuke loide demokraate, kes asusid vihaselt vasturünnakule jne.

Obama on pälvinud osa vabariiklaste säärase suhtumise esiteks sellega, mida ta esindab. Nood tajuvad temas ohtu oma senisele elukorraldusele ja tõekspidamistele, mida nad samastavad üldisemalt ameerika vaimuga («pioneerid, kes oma energia ja pühendumusega rajavad särava linna mäe peal»). Obama tahtvat rajada ühiskassat, mille kaudu ettevõtlike inimeste teenitu jagatakse luuseritele. Sellest aspektist on sünnis avalikult rääkida ja seda ka tehti.

Teiseks käib Obama närvidele oma isikuga. Ta on afroameeriklane. Sellest rääkida ei ole mõistagi korrektne, aga eksib see, kes arvab, et rassifaktor ei mänginud neil valimistel rolli. Vahel kipub meelest minema Ameerika kodusõja peapõhjus ning et seaduslikult lõpetati nahavärvi järgi vahetegemine alles 1960ndate alguses.

Tunnistan, et Romney hakkas üha enam meeldima. Kuigi ta rääkis innovatiivsusest, oli kogu tema olek nii armsalt korralik-kodanlik, nagu 50ndate filmist. Tema kultuurne inglise keel, meeldiv intonatsioon ja sujuvad maneerid vastandusid Obama hoogsale ja moodsale, aga kohati labasevõitu staadioni- või diskomaneerile.

Tuli välja, et Romney oskab ennast väljendada ja diskuteerida. Ent minus kõneleb nostalgia. Ilmselt jääb Romney viimaseks «eilse päeva» presidendikandidaadiks (ka McCain oli samast sarjast). Nüüd tulevad uut tüüpi isikud. Arvan tõsiselt, et Obama võidu üks trumpe oli see, et ta mõjub ikka veel väga noorena. Tulevik kuulub temataolistele.

Ja siiski tuleks olla rahul, et Obama võitis. Stabiilsus – seda niikuinii. Aga ta ei olnud ju halb president. Jah, ta ei suutnud vastata tohututele ootustele, mis ta tekitas, aga keegi poleks. Eriti kui arvestada saadud pärandit (sõdu, riigivõlga) ja kohe alanud majanduskriisi. Selles, et Ameerika majandus ei ole kokku kukkunud, on Obamal kindlasti teeneid (autotööstuse turgutamine). Miks peaks tema kuuluma nende väheste hulka, keda mittetagasivalimisega karistatakse? See oleks ülekohtune (kui see mõiste on ajaloo suhtes rakendatav).

Teiseks ja laiemalt. Obama tagasivalimine on tähtis Ameerika tuleviku seisukohalt. Kui ta oleks nüüd kaotanud, võiks üks seltskond öelda, et «näe, me andsime neile võimaluse, aga nad ei tulnud toime». Ja vangutaksid silmakirjalikult kahetsedes pead. «Nemad» on mustanahalised, laiemalt aga kõik, kes erinevad nn valgest mehest. Paljud igatsevad alateadlikult tõendada, et ainult viimane tuleb presidendina toime.

Kuidas sel juhul seletada Obama-eufooriat neli aastat tagasi? Aga siis oli tegemist kriisist rappimata, dünaamilise ja optimistlikuma ühiskonnaga. Säärases vaimses ilmastikus saavad avalduda inimeste parimad omadused. Ilmselt olid miljonid ameeriklased ise heldinud oma suuremeelsusest ja hingeõilsusest, et nad nii eelarvamustevabalt afroameeriklase poolt hääletavad. (Sarnane oli näiteks läänesakslaste soov «ossisid» omaks võtta, mis ju ka aja jooksul hapumaks muutus. Või rikka Lääne-Euroopa valmidus vaesed idabloki riigid suuremeelselt oma orbiidile tõmmata.)

Asi pole selles, nagu peaks kõrgetesse ametitesse kehtima kvoodid, nt et varsti peaks saama presidendiks latiino, siis ameraasialane, nende vahepeal kindlasti naine. Asi pole ka humanismis, vendluse idees vms. Asi on selles, et Ameerika imeline fenomen rajaneb kahel vaalal.

Üks oli alustamine puhtalt lehelt, mille puhul Euroopa seisuslikud ja muud eelarvamused ei kammitsenud. Teine oli eri tõugu inimeste kooselust tekkinud tohutu sünergia. Kui seisuste ja muus mõttes on Euroopa ammu sama vaba kui Ameerika, siis sünergia tekitamisega ollakse siiani suurtes raskustes. Kui Ameerika suudab edaspidi olla sulatusahi (esimesed tõrked tekivad praegu latiinodega, kes ei kavatse inglise keelt ära õppida), ei ähvarda Ameerikat õhtumaa allakäik. Niikaua jääb vähemalt üks lääneriik, mis ei lähe «pehmeks» ja mis suudab konkureerida uute tiigrite ja muude loomadega. Obama vastab aja vaimule paremini kui Romney.

Kuulates nooremat ja vanemat meest, küsisin endalt, mis on siis õieti homne, mis eilne päev. Obamale heideti ette, et kuigi ta on noorem, ajab ta eilse päeva juttu, tahtes juurutada mudelit, mis Euroopas kõrbeb. Romney pakkus sisuliselt traditsioonilist kapitalismi, mis olevat uus. Aga kas kapitalism oma muutumatul kujul võib 21. sajandil täit edu tuua või peab seda ikkagi millegagi tempima, selles on ju ajastu üks põhiküsimusi.

Ameerika ühiskond ja poliitika on lõhenenud. Pikk äge valimiskampaania halvas viimsegi koostöötahte. Võimalik, et esialgu suureneb kaotajate vimm ja umbusk veelgi. Ent see ei saa kesta lõpmatuseni. Õnneks ongi vargsi täheldatav ka teine tendents. Paljud inimesed on erakondliku rivaalitsemise säärasest ägedusest heitunud ja tüdinud.

Avalikkus hakkab tulevikus küllap soosima poliitikuid, kes on suutelised suuremaks ühistööks vastaspoolega. Kavalamad (nagu New Jersey vabariiklasest kuberneri

Chris Christie oma tuntud fliisjakis) juba rehkendavad sellega 2016. aastat silmas pidades. Muide, ühes oma viimases ja parimas kõnes Cincinnatis rääkis ka Romney ootamatult pikalt koosmeele vajadusest. Mõlemad kandidaadid lõpetasid oma kampaania selles võtmes. Uued peaksid sellest alustama.