Viimaste päevade sõnumid Tero Taskila tegutsemisest Estonian Airis meenutavad pigem Ilfi ja Petrovi teose «12 tooli» suurest kombinaatorist kangelase Ostap Benderi tegutsemist Venemaa avarustes NSVLi algusaastatel.
Ruth Alas: mida teha Eesti Õhuga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei imestaks, kui nii suurelt bluffiv inimene järgmisena mõnes teises endises NSVLi liiduvabariigis veel suurema palgaga tööle võetaks. Miks see nõukogude pärand meid ükskord juba rahule ei jäta? Kas tegemist on ainult palkajate tahtmatusega oma aega analüüsiks pühendada või on seal midagi veel taga? Ühe võimalusena pakuksin, et väsimust masust ja rasketest majandusoludest.
Selle tulemusel on populistidel jälle hea võimalus jalg ukse vahele saada. Ametitest hakatakse vallandama neid, kes olukorrale realistliku hinnangu annavad ja seetõttu suuri lubadusi jagada ei saa. Tasakaalukad inimesed asendatakse lubaduste jagajatega, ja mida suuremad lubadused, seda enam need omanikule meeldivad. Paraku lubadusteks need jäävadki, haruharva, kui midagi realiseerub. Aga süüdi jäävad loomulikult teised.
100 000-eurose hüvitise enesestmõistetav vastuvõtmine Tero Taskila poolt tekitas küsimuse, kuidas toimub südametunnistuse kadumine: kas see juhtub äkki, mingi kõrge ameti saamisega, või hääbub see kuidagi järk-järgult? Vaadates Taskila poolt Estonian Airile pakutud ja kahjuks ka elluviidud äriplaani, tundub, et koos südametunnistusega kaovad ka kõik mõistliku mõtlemise alged. Kas tõesti keegi nõukogu liikmetest, kes selle plaani ju heaks kiitma pidi, ei olnud kursis Finnairi Euroopa kahjumiga ja Finnairi hinnakujundusega?
Kuidas oli võimalik uskuda, et soomlaste läbi Tallinna Euroopasse lennutamine võiks kasumlik olla? Rääkimata Tallinna lennujaamale ja reisijatele tekitatud raskustest, kui kõik lennukid ühel ajal saabuvad ja väljuvad. Ilmselt oligi plaani täielik absurdsus see, mis nõukogu liikmed segadusse ajas: kui sellele juhile juba nii ülisuurt palka makstakse, peab ta väga võimekas olema ega saa ju midagi nii silmanähtavalt mittetoimivat välja pakkuda.
Tero Taskila käitumisele võib olla ka lihtsam seletus. Oletame, et tema kõige olulisem eesmärk on rikkaks saada. Sel juhul on kõik korras: see õnnestus. Samas näitavad Jim Collinsi edukate ja mitteedukate ettevõtete võrdlusuuringud, et kiiresti muutuvates oludes on edukamad need ettevõtted, kelle esmane eesmärk ei ole rikkaks saamine. Esmane eesmärk on seotud siiski mingi kellelegi vajaliku või elu paremaks muutva teenuse või toote pakkumisega. Kui seda teistest paremini ja hästi läbimõeldult teha, kaasneb rikkus sellega iseenesest.
Tegijaid kritiseerida on lihtne ja seetõttu on kritiseerijaid palju. Kuid mida siis teha? Tundub, et seekord on Jan Palmeri näol leitud saneerijast juht, kes ka varem on sarnases olukorras tegutsenud ja suutnud kahjumeid vähendada. Kindlasti tuleks vältida Leedu stsenaariumi kordumist – rahvusliku lennufirma sulgemist.
Eesti riigi väiksust ja suhtelist ebaolulisust arvestades oleks mõttekas käsitleda lennuteenuse osutamist kui avalikku teenust, mille pakkumise riik peab tagama, ja pakkuma seda minimaalsete kahjudega. Igasuguseid uuendusi tuleks kõigepealt testida, enne kui massiivsete plaanide elluviimist alustada. Ja mis kõige olulisem, uue nõukogu koostamisel tuleks tagada kõigi vajalike teadmiste olemasolu, kuid mitte
ainult – nende teadmiste kandjatel peab olema ka motivatsiooni. Ma ei mõtle sugugi jälle rikkaks saamist, vaid pigem sisemist pühendumist Eestile välisühenduste tagamisele. Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu.