Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/04/05/158945t1h493e.jpg)
Eestis on majandusteadlased rahandusministeeriumi nõukojas jõudnud järeldusele, et kõikuvatest pankadest ja fondidest kindlam tugi vanaduses on lapsed. Unustatakse aga ära mündi teine külg – kurblooline fakt, et järjest rohkem on vanemaid, kes lapsi tahaksid, aga neid ei saa.
Lastetus pole järjest sagedamini maksustamist vajav hedonism, vaid meditsiini sekkumist vajav probleem. Sageli muutub see füüsilisest probleemist juba vaimseks. Paraku on nii, et viljatuse kasv on võrdeline ühiskonna arenguga. Abi ses osas ei vaja ainult Eesti pered.
Eestis sünnib kuni kolm protsenti lastest ehk 500 last aastas viljatusravi tulemusel. See on mõtlemapanev arv, eriti kui võib arvata, et sel moel sündivate laste hulk tänu haigekassa toetusele kindlalt kasvab. Vananev Euroopa vajab lapsi, isegi kui nad sünnivad aastatepikkuse ravi ja suurte jõupingutuse viljana.
Vananev Euroopa seisab silmitsi tõigaga, et ka kõige tõhusam sotsiaalsüsteem ei suuda üleval pidada kasvavat eakate armeed. Mis aga teha, kui iga viies pere Eestis tahaks, aga ei saa meditsiini sekkumiseta lapsi?
Lastetuse meditsiiniline probleem on meie ühiskonnas muutunud ärevust tekitavalt sagedaseks. Tartu Ülikooli naistekliinikus läbi viidud uuringu andmetel võib probleeme rasestumise ja laste saamisega olla igal viiendal perekonnal.
Selle aasta alguses loodi Nova Vita kliiniku ja Tartu Biotehnoloogia Pargi algatusel reproduktiivmeditsiini ja biotehnoloogia asutuste koostöövõrgustik, millest võtab osa 19 partnerit Tallinnast ja Tartust. Innovatsiooniaastal Eestis plaanitav viljatusravialane koostöö võib olla just see, mis Eesti teadmisi selles valdkonnas ka Euroopasse viib.
Viljatuse diagnostika on aktuaalne teema. Kahjuks on viljatuse diagnostika ebatäpne ning ravi veel suhteliselt madala tulemuslikkusega. Nendes tehnoloogiates võiks ka riigi seisukohast näha majanduslikku perspektiivi.
Rahandusministeeriumi nõukojas käisid Andres Arrak ja Indrek Neivelt välja idee siduda õnnelikult Eestisse jäänud täiskasvanud laste arv ja makstava pensioni suurus.
Tervishoiuameti osakonnajuhataja Peeter Mardna pakkus välja veelgi radikaalsema idee – kehtestada lastetusmaks, mis meie kõhna riigieelarvesse laekununa suurendaks eakate pensioni.
Lastetusmaks oleks nagu soola raputamine nende perede värskele haavale, kes aastaid on üritanud last saada. Fakt on ka see, et hoolimata meie haigekassa toetatud kulukast lastetusravist, rasestub ja sünnitab ühes viljatusravi protseduuris vaid iga kolmas naine.
Arvamust avaldanud isad ei mõista lastetute hingevalu. Lastetu perekond ei tähenda enamikul juhtudel soovimatust lapsi saada, vaid pigem terviseprobleemi. Mina ei julgeks ei vanemana ega ka sõbrana üheltki paarilt pärida, et kuhu siis järeltulijad jäävad. Sageli jääb perede aastatepikkune võitlus lapse sünni nimel ühiskonna eest varjatuks. Suutmatus lapsi saada ja sellest lähtuv süütunne pole asi, millega kohvilaudades või seltskonnas kelkida.
Lastetuse statistika jääb üldjuhul ühiskonna eest varjatuks, sest on paare, kel on diagnoositud viljatusprobleemid, kuid nad ei tegele selle raviga. Sageli on viljatud pered just need, kes jaksaksid ja suudaksid väärt kodaniku üles kasvatada.
Lastetust seostatakse harva meditsiiniliste probleemidega, pigem seletatakse seda meelsasti karjäärihimu, mammonakogumise või rahaliselt mõõdetavate «pensionisammaste» ehitamisega.
Sidudes pensioni laste üleskasvatamisega, ei saa käsitleda teemat vaid must-valgelt vaadates. Kõikide paaride lastetuse tagamaid me ei tunne. Pensioni suuruse sidumine lastega ei saa olla üksnes majanduslik otsus, vaid peab arvestama ka seda, et laste saamine pole kõigil peredel võrdselt võimalik.