:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2008/12/23/109003t1h7094.jpg)
Marti Aavik: veel jõuame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm aastat ja seitse kuud tagasi kirjutas Rein Taagepera artikli, mille jõuline sõnum oleks pidanud kogu ühiskonna mitte üksnes mõtlema, vaid tegutsema panema. Pealkiri «Demograafiline vetsupott» on (ka poliitikutele) meelde jäänud, ent sõnum võimalusest vist mitte piisava selgusega... Või siis võetakse rahvana hääbumist kui paratamatust, millega lihtsalt kooli- ja muid «võrke» planeerides arvestama peab, et jumala eest raha rappa ei läheks? Vähem kui kümne aasta pärast seisame uute kuristike serval, aga kui kõrgele tippu jõuab sündimus enne seda, on veel meie teha. August saab välja ronida, augu august juba enam mitte, seletas Taagepera oma vetsupoti metafoori.
Tegutsetigi, rahval on vaim valmis, aga poliitikutel paistab vahepeal peaaegu käes olnud juhtlõng peost pudenevat. Nüüd räägime kogumispensioniga seoses mingist usaldusest, mida ei tohtivat kõigutada... pankadest, fondidest. Aga kas seda usaldust, mis inimesi lapsi saama ja kasvatama julgustab, tohib kõigutada? Küll on sotsidel hambus emapalga ülemine ots, oravatel «lennukilt loobitav» lapsetoetus ja kolmandatel-neljandatel veel mõni sündimuse soodustamiseks plaanitud poliitika, mis juhtumisi pole nende. Sageli loobitakse üsna nõrku argumente, aga mitte detailides pole asi, vaid selles, et toetuse kaotamisest lobisedes üldse inimesi hirmutatakse. Pigem ootaks poliitikutelt hoolimata mistahes kriisidest jõulist ja julgustavat sõnumit: elagu Eesti!
Keda huvitab saja aasta pärast, kui sõnaosav oli Ansip või Padar või Laar või Savisaar või Mai Treial mõnd kriitikanoolt lendu laskma, kui pole enam eestikeelset kõrgkultuuri, eestikeelset ajaloolast ja lugejat.Veel pole hilja, aga aega on vähe, oli Taagepera sõnum.