Koolipsühholoogid: milleks meile kooli psühholoog?

Triin Kahre Foto: Erakogu

Kohalike omavalitsuste ja riigi kemplemine koolipsühholoogide rahastamise üle meenutab kohati stseeni filmist «Kuulsuse narrid», kus Tatikas ja Vesipruul maisest elust lahkunud Pontut üle aia loobivad, kirjutavad koolipsühholoogid Triin Kahre ja Kadri Järv-Mändoja.

Hiljuti meediasse jõudnud videoklipp koolivägivallast tekitas taas elavat arutelu. Just nimelt taas, sest koolivägivalla teema tuleb teatud ajavahemike tagant ikka esile mõne avalikuks saanud juhtumi tõttu ning inimestel on, mille üle paar päeva tõsiselt arutada. Seekordne juhtum langes ajale, mil otsustajad arutavad muuhulgas seda, kas kooli koosseisus peaksid jätkama psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid ehk siis peenema nimetusega tugispetsialistid. Ja kelle rahakotist tuleksid nende inimeste palgad?

Praegu on haridusministeerium seisukohal, et las kohalikud omavalitsused ja koolid ise otsustavad, keda nad palkavad ning kuidas selleks raha leiavad. Kohalikud omavalitsused väidavad, et neil selleks vahendeid pole.

Seega on reaalne olukord selline, et kvaliteetne haridus on küll riigi mure, kuid muud õppetegevust toetavad teenused on sõltuvad kohalike omavalitsuste rahalistest võimalustest ning sellest, kuivõrd asjatundlikud sealsed rahajagajad on. Samas on kool seaduse järgi nii õppe- kui kasvatusasutus, mis selgelt tähendabki seda, et tähelepanu tuleb pöörata mõlemale tegevusele. Paraku tundub ikka ja jälle, et väikeses Eestis seatakse pigem prioriteediks edukas õppimine kui laste heaolu ja turvatunne.

Iga vähegi kasvatus- või psühholoogiaalast kirjandust lugenud inimene peaks teadma, et kui lapsel on mingi pinge või mure, väheneb tema õppimisvõime. Kui laps on koolis kiusatav või kui ta peab päevast päeva nägema vanemate omavahelisi tülisid, siis ei ole ta võimeline vajalikul määral õppetööle keskenduma. Laps vajab sellisel juhul kedagi, kes tema muret märkaks, teda kuulaks ning aitaks. Koolis töötades ja õpetajaid koolitades peab kahjuks tõdema, et õpetajatel napib selleks nii aega kui ka oskusi. Õpetajate palgatõus on tulemas, kuid kui tugispetsialistid koolist kaovad (põhjusel, et nende rahastus puudub), siis tuleb see töö ära teha õpetajatel. See omakorda tähendab õpetajate töömahu suurenemist, mis tegelikult nullib ära palgatõusu. Kui aga õpetajatel on puudu ka oskustest, siis tekib küsimus, kust laps siis abi saab.

Loomulikult on õpetajaid, kes märkavad lapse probleeme ja soovivad neid lahendada. Kui ise ei oska ja koolis tugispetsialiste pole, siis võiks ju lapse kellegi juurde suunata. Kuhu? Need, kes võiks aidata, asuvad sageli koolile ja lapse perele liialt kaugel või siis on järjekorrad pikad. Eestis on loodud õppenõustamiskeskuste süsteem, kuid sealsed spetsialistid ei jõua ära teha kogu tööd, mida tegelikult peaks tegema kool. Seda fakti kinnitab ka Praxise eelmise aasta uuring («Õppenõustamisteenustega rahulolu ja nende kättesaadavus», 2011). Uuring tõi esile, et meie koolid tunnevad puudust eelkõige tugispetsialistide tööst kohapeal, mitte aga koolist väljaspool.

Meie koolisüsteem liigub kaasava hariduse suunas, mis tähendab, et erivajadusega lapsed õpivad tavakoolis teiste lastega koos. Tuge vajavad nii lapsed kui ka õpetajad. Kahjuks leidub ikka veel õppeasutusi, kus mõnest «tüütu» erivajadusega lapsest tahetakse lahti saada, kuigi selle lapsega võiks hoopis rohkem tegeleda.

Näide. Kohtumine direktsioonis. Järjekordselt ollakse koos T. pärast. Õpetajad on olukorrast väsinud, ema istub vaikides kõrval. Psühholoog: «Mis juhtus?» «T. loopis tunnis paberitega. Pidevalt ei hakka tööle, vaidleb õpetajatele vastu. Vahib aknast välja. Aina krutib pastakat!» Õpetajad kaeblevad, ema on vait ja kuulab alandlikult. «Mida siis teha?» küsib üks õpetajatest. Direktor hakkab rääkima teistest sobilikest koolidest. Psühholoog on hämmeldunud, on ju kooliaasta alles alanud. Ta küsib pedagoogidelt, mida on lapse abistamiseks tehtud. Kõik on vait. Vaid ema silmades näeb psühholoog tänu –  jumal tänatud, keegigi julgeb veidi teistmoodi mõelda ja arvata.  T. ei lahkunud, vaid jätkas samas koolis. Selgus, et tegu oli aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õpilasega, kelle puhul tuleb rakendada veidi teistsugust lähenemist, ning pastaka kruttimine ja aknast välja vahtimine on tema jaoks normaalne.

Kohaliku omavalitsuse ja riigi kemplemine tugisüsteemide üle on kestnud aastaid. Olukord meenutab kohati stseeni filmist «Kuulsuse narrid», kus Tatikas ja Vesipruul maisest elust lahkunud Pontut üle aia loobivad. Koolipsühholoogid ei ole veel päris surnud Pontud, kuid kohati tekib tunne, et kui riik ei mõista, mis tuge vajavad koolis nii lapsed kui ka õpetajad, siis mille nimel pingutada? Pidev ebakindlus viib tublimad tegijad koolist ära ning ilmselt ei taha nooredki seetõttu kooli tulla.

Miks siis kemplemine kestab? Võib-olla puudub otsustajatel selge arusaam meie tööst? Mida siis koolipsühholoog saab ja peab koolis tegema, et temast kasu oleks? Töö koolis on keeruline ning nõuab erilisi inimesi – neid, kes suudavad näha kooli kui tervikut ja last selle terviku osana. Koolipsühholoog peab lähtuma lapse huvidest ja suutma teha koostööd paljude osapooltega – õpetajate, lapsevanemate, koolijuhi ning spetsialistidega väljaspool kooli. On tähtis, et koolipsühholoog oleks ise nähtav. Raske on minna inimese juurde, keda puudutav ainus info on tema kabineti asukoht. Kui meilt küsitakse, et kas tõesti lapsed ka ise tulevad abi küsima, siis saab vastata, et nad tulevad, kui sa oled lastele tuttav – oled rääkinud oma tööst ja nendega koridoris juttu ajanud.

Näide. 4. klassi tüdrukud tulevad koolipsühholoogi juurde murega läbisaamise pärast oma klassi poistega (koolipsühholoog on seda klassi jälginud, nendega vahetunnis vestelnud ning uurinud, kuidas neil läheb). Tüdrukud alustavad oma juttu sõnadega: «Te käisite meile tunnis kiusamisest rääkimas ja meil on tunne, et see, mis meie klassis toimub, on väga seda moodi. See pole ju õige. Me ei tahaks seda õpetajale rääkida, enne arutaks teiega.»

Kooliperele nähtav olles suudad näha ka ise, kuidas koolis suhted kujunevad, kus võib tekkida probleeme ja milline on kooli õhkkond. Sellisel viisil on võimalik, et psühholoog saab tegeleda probleemide ennetamisega, mis on tõhusam kui «tulekahjude kustutamine». Samas nõuab probleemide ennetamine aega ja süvenemist, mistõttu ei saa seda teha õpetajad, kes on tundide andmisega liialt hõivatud.

Koolipsühholoogi juurde jõuavad lapsed ja vanemad ka õpetaja vahendusel. Samas näitab kogemus, et kui õpetajaid julgustada või koos probleeme arutada, saavad õpetajad mitmete probleemide lahendamisega ise hakkama. Nad lihtsalt vajavad tuge.

Näide. 2. klassis õpib erivajadusega poiss, kel on raskusi kooliga kohanemisel ning kes teistega hästi ei sõbrune. Samas on laps üsna terase mõistusega ning seni pole tal õppetööga probleeme tekkinud. Õpetaja arutab koolipsühholoogiga võimalusi lapse abistamiseks. Õpetaja küsib, kas psühholoog võiks lapsega tegeleda. Psühholoog küsib vastu: «Mida sa oled seni proovinud?» Õpetaja ei oskagi midagi vastata. Ühiselt leitakse, et kõige olulisem oleks, et poiss tunneks end oma klassis turvaliselt. Õpetaja usub, et ta võiks seda proovida ja sellest alustadagi.

Õpetaja vestleb õpilasega, uurib, kellega talle meeldib klassis koos midagi teha. Mõne aja pärast leiab õpetaja lapsele sobiva pinginaabri, kellest saab hiljem poisi parim sõber. Lisaks on poiss eriliste loodusalaste teadmistega ning õpetaja palub lapsel jutustada teistele huvitavaid lugusid, andes talle sellega seoses ka eriülesandeid. Paar kuud hiljem näeb psühholoog sama last koridoris rõõmsa näoga klassikaaslastega kulli mängimas. Midagi on oluliselt muutnud.

Paljusid lastega seotud probleeme on võimalik lahendada vaid koostöös vanemate või teiste lapse jaoks oluliste täiskasvanutega. Julgus ja oskus kutsuda kokku ning motiveerida vanemaid koostööle loob eelduse leida lapse jaoks parimad lahendused. Ikka ja jälle tuleb koolis ette neid probleeme, mida saavad lahendada spetsialistid väljaspool kooli. Vanemate ja laste motiveerimine ja nende spetsialistidega koostööle saamine võib mõnikord tunduda omaette kunst, kuid on enamasti võimalik.

Näide. Tööga hõivatud üksik­ema kasvatab 11-aastast poissi. Poisil on raske emotsioone reguleerida, sageli esineb vihapurskeid, mistõttu on tal koolis probleeme teistega läbisaamisel.

 Õpetaja kaalub varianti, et võib-olla ei peaks laps teistega koos koolis käima. Psühholoog kutsub ema kooli. Esialgu ema ei usu, et lapse käitumine koolile sellist muret valmistab. Pigem võib olla probleem teistes õpilastes. Paari vestluse järel tunnistab ema, et ka kodus on lapsega keeruline. Näha on, et emal ei käi jõud poisist üle, poiss lihtsalt ei kuula teda. Vestlusest koorub välja, et ema ei oska end kehtestada ning tal ei ole lapse jaoks aega. Poiss on tihti üksi, samas tahab suhelda nii ema kui ka teiste eakaaslastega. Ema tunnistab, et ta tahab last aidata, kuid ei oska. Ta on üksi ja kedagi aitamas ka pole. Võimalusi poissi kuhugi pärast kooli saata pole. Huviringid on kallid. Lõpuks nõustub ema leidma lastekaitse abiga poisile võimalused vaba aja sisustamiseks ning minema ise lastevanematele mõeldud suhtlemiskoolitusele. Mõni kuu hiljem tuleb ema koolimaja uksel psühholoogi südamlikult tänama ja ütleb, et läheb nüüd poisiga piljardit mängima. Olevat see nädalapäev.

On oluline mõista, et sageli võtab probleemide lahendamine aega. Last ega peret pole võimalik «parandada» ega «terveks teha» imeväel. Selle töö juures peab koolipsühholoog jälgima, kellele ja mida ta räägib. Kui oled korra liialt suud paotanud, siis on raske usaldust taastada, eriti laste seas. Kogemus näitab, et alati ei peagi teised osapooled teadma üksikasju. Vahel tuleb anda üldisi selgitusi, et lapsed ei käitu meelega halvasti, vaid enamasti on see mõne probleemi väljendus. Paraku ei saa psühholoogid just lapse huvides probleemidest teistele lähemalt rääkida, mistõttu võib jääda mulje, et «nad ju ajavadki enamasti ainult sellist üldist juttu».

Miks siis ikkagi koolil psühholoogi vaja võiks minna? Koolis on võimalik näha lapsi loomulikus keskkonnas oma igapäevaste rõõmude ja muredega ning aidata kaasa ühe organisatsiooni edukale toimimisele. Seda ei saa teha keegi «võõras» kusagilt väljastpoolt, see peab olema «oma inimene». Tänases koolisüsteemis ei ole õpetajatel selleks aga piisavalt ressurssi.