Rita Niineste.

FOTO: Erakogu

Kirjanik Tõnu Õnnepalu ütleb esseekogumikus «Ainus armastus»: «… võimu keel on universaalne, kehtib igal pool ja on igal pool ühtviisi tõlgitav.» Eestis on «võimu keele» tõlkimine viimase 15 aasta jooksul tähendanud eelkõige ELi õigusaktide eestindamist.

Hiljuti Postimehes avaldatud artiklites Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest nimetati riigiabiga seotud segaduse ühe põhjusena võimalikku tõlkeviga riigiabi reguleeriva ELi määruse eestikeelses tõlkes. Lähemal uurimisel selgus, et ühtegi konkreetset viga asjaosalised nimetada ei osanud.

Selle aasta augustis avaldas Igor Gräzin rahulolematust ELi õigusaktide tõlkimisega. Talle ei meeldinud Euroopa Stabiilsusmehhanismi loomist käsitleva sätte tõlge ELi toimimise lepingu muutmisaktis. Asja uurisid nii välisministeeriumi spetsialistid kui ka ELi nõukogu jurist-lingvistid, kuid säte jäeti esialgses sõnastuses paika.

See ei tähenda, et ELi tõlgid kunagi ei eksi. Eelmisel aastal tõlgiti üksnes Euroopa Komisjonis eesti keelde üle 75 000 lehekülje teksti. Koos teiste institutsioonidega on aastane tõlkemaht vähemalt kaks korda suurem. Et ELi õigusaktid käsitlevad valdkondi tuumafüüsikast maksupoliitikani, ei saa eeldada, et tõlkija valdaks võrdselt hästi nende kõigi spetsiifilist sõnavara. Siiski annavad tõlkijad oma parima, et tulemus saaks võimalikult hea.

See seab ELi tekstide tõlkija silmitsi keerulise ja vastutusrikka ülesandega. Suur osa vajaminevast terminoloogiast eesti keeles puudub ning tõlkija peab looma uudissõnu või valima olemasolevate, kuid erinevates koolkondades erinevalt tõlgitud terminite seast sobivaima. See ei ole üle jõu käiv kohustus, kuid keeruliseks muutub asi siis, kui otsustada tuleb kiiresti. Õigustekstide tõlkijad töötavad tihti suure ajasurve all ning tähtaegade üle ei kaubelda – õigusloomeprotsessis on tähtajad päeva kui mitte tunni täpsusega kindlaks määratud ja nõutud ajal tuleb valmis saada ka tõlge.

Vaidlustes tõlke õigsuse või sobivuse üle tasub alati meeles pidada, et tõlkimise «inimfaktori» juurde kuulub ka tugev emotsionaalne komponent. Keel, eriti emakeel, tekitab inimestes tugevaid tundeid, sest me kõik ju kasutame ning oleme mingis mõttes selle eksperdid. Siiski kipub nende hulgas, kes pole ise tõlkijad või filoloogid, domineerima arusaam «räägitakse nii, nagu mina räägin». Tihtipeale peetakse vigadeks ka individuaalseid keelekasutuse eripärasid jms.

Nii peab õigusteksti tõlkija olema hea diplomaat, kes peab nõu erialaspetsialistiga, juristidega ja keeletoimetajaga. Ühtseks tervikuks tuleb siduda tõlgitava teksti spetsiifiline sõnavara, juriidilistest aspektidest tulenevad kitsendused ja hea emakeel. Erinevalt ilukirjanduse eestindajast ei saa õigustõlkija alati tõlkida kõige leidlikumal või suupärasemal viisil, vaid peab tsiteerima varasemaid õigusakte ning arvestama tõlkemalle ja -kokkuleppeid ka juhul, kui ta neid isiklikult kõige sobivamaks ei pea.

Kuna Euroopa Liit peab oluliseks, et kõik selle ametlikud keeled (sh ka eesti) oleksid võrdsed ning et kodanikel oleks ­õigusloomeprotsessist hea ülevaade, tõlgitakse õigusaktid eesti keelde alates sellest, kui neid Euroopa Komisjonis koostama hakatakse. Sealt edasi liigub akti eestikeelne tekst koos teiste keeleversioonidega Euroopa Parlamenti ja lõpuks nõukogusse, kus õigusakt selle lõplikul kujul kõikides ametlikes keeltes korraga vastu võetakse.

Seega sõltub õigustõlke õnnestumine suurel määral selle valmimises osalejate heast koostööst.  Tõlkijad ei tööta üksi, oma sõna on öelda ka juristidel, ametnikel ning ministril, kes osaleb õigusakti vastuvõtmisel, mille käigus eestikeelne tekst saab täpselt samasuguse õigusliku jõu nagu ülejäänud 22 keeleversiooni.