Margus Mihkels

FOTO: Toomas Huik

Kaks aastat tagasi pidasin ma tänavanurgal vahti, kui kamraadid telliskiviga R-Kios­ki vitriini sisse lõid ning putka sigarettidest ja lahjast õllest lagedaks tegid. Hirmsad inimesed. Sellised tuleks kinni panna. Ah et mina? Einoh, mind ju paluti… Ja ma tõesti pidasin ainult vahti. Noh, okei, pärast aitasin natuke tassida ka. Raske on ju «ei» öelda, kui sõbrad paluvad.

Tuleks keegi sellise umbluuga lagedale, oleks jutt lühike: kuriteole kaasaaitamine on samuti karistatav.

Aga kui Silver Meikar saatis magusal maipäeval lehetoimetusse artikli, milles tunnistas osalemist Reformierakonna varjatud rahastamises, kasvasid talle selga inglitiivad ning tema pea kohal lõi helendama nimbus. Leebelt öeldes, sulist sai pühamees, kes tulnud demokraatial’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Märter, kes pidi jälki taaka kaks pikka aastat salamisi kandma, enne kui pihtimuseks jõudu leidis. Keegi ei vaadanud Meikarit kui inimest, kes on kaasa aidanud sigadustele, mida teistele ette heidab – sest tema tunnistas ju üles! Noh, läks südametunnistuse tärkamisega natuke aega, mis siis. Tubli mees ikkagi.

Samasuguse heldimusega vaadatakse praegu Kaja Kallast – õrn naisterahvas peab kemplema selliste peletistega nagu Ligi, Michal, Ansip ja kes nad seal kõik on. Ja mille nimel? Jumala eest, kas on siis raske kokku tulla, valged hamed üll ja pärjad peas, kätest kinni võtta, isamaalisi laule laulda ning punase verega valgel pärgamendil kinnitada, et edaspidi ollakse ausad, õilsad ja head? Küllap sunnikuil ikka midagi susiseb, kui Kallase pakutud eetikakoodeksile sellise solinaga vesi peale tõmmati. Ja milliseid inetusi veel Ligi televiisoris Kallase kohta ütles, vuih.

Ära on tüüdanud see imetlus ja haletsus. Need meie aja kangelased ei rahmelda ringi selle nimel, et Eesti põlve uueks luua, tuua meile allikaveena läbipaistev demokraatia ning valetamine, varjamine ja sigatsemine Eesti poliitikast välja juurida. Nad ajavad oma asja. Nad ei ole lambukesed, vaid hundid lambanahas. Meikar rehkendas täpselt, millal oma skandaalne pihtimus avaldada, et keegi õige hõlma ei hakkaks. Tema kiiluvees kargas lavale Kallas, kes püüab pälvida näiteks nende toetust, kes usuvad, et eetikakoodeks hoiab riigikogust eemal valevandujad, korruptandid ja muud lurjused.

Jumala eest, ma ei taha öelda, et Kallas ja Meikar on halvad inimesed, oh ei. Nad on lihtsalt täpselt samasugused kui need, kellele nad praegu kibedaid etteheiteid teevad. Ehk küll mitte nii kogenud, panetunud ja küünilised, aga eks nad ole nooremad ka.