Olaf Mertelsmann: ajalugu ja ajakirjandus

11. novembril 1992. aastal rahustab Mart Laar Narva linnavalitsuse esisele platsile kogunenud rahvast. Foto: «ISAMAA TAGATUBA»

Kuna mul puuduvad peaaegu igasugused isiklikud mälestused Mart Laari esimese valitsuse ajast, sest külastasin Eestit esimest korda alles 1994. aasta kevadel ega vallanud tollal ka veel eesti keelt, siis üritan Kalle Muuli raamatut «Isamaa tagatuba» retsenseerida võimalikult neutraalse ajaloolase vaatenurgast.

 Annan endale siiski aru, et Muuli taotluseks ei olnud kirjutada akadeemilist raamatut. Lisaks oma ajakirjaniku kogemustele ja hästi informeeritud sündmuste tunnistaja kogemustele on autor siiski kasutanud arvukaid arhiividest ja erakätest pärinevaid dokumente, Laari nõuniku Tiit Pruuli päevikut ning ulatuslikke intervjuusid teiste kaasaegsetega.

Ühest küljest on kahju, et ta ei kirjuta akadeemiliselt. Kuna puuduvad viited, siis ei saa lugeja teada andmete täpset algallikat ega hinnata nende usaldusväärsust. Sellega ei taha ma väita, nagu loeks vaid arhiividokumendid, intervjuud võivad vahetevahel mingi kindla ajajärgu mõistmisel isegi rohkem abiks olla. Teisalt muudab ajakirjanduslik stiil teksti loetavamaks ja põnevamaks. Muuli kasutab retooriliste vahendite laia spektrit ega kohku tagasi ka üksikute isikute terava kritiseerimise ees.

Akadeemiline tekst olnuks oma hinnangutes kahvatum ja tagasihoidlikum. Üleüldiselt jutustab Muuli Laari valitsuse eduloost, kuid samas ei jäta ta kriitikat unustuse hõlma. Kahtlemata oli see valitsus viimase 20 aasta olulisim, kuna viis Eesti praeguseni kestvale arengurajale ja ehitas üles siiani püsivad institutsioonid. Kuidas säärased arengud kellelegi meeldivad või ei meeldi, on igaühe enda otsustada. Lugeja ei pea ka tingimata Muuli arvamust jagama, kuid võib sellele vaatamata pidada raamatut huvitavaks.

Paljudes ärkavad seda raamatut lugedes kindlasti ellu mälestused aastatest 1992–1994 ja autor illustreerib neid paljude anekdootide ja lugude varal ilmekalt. Kohati oli minu jaoks isiklikult aga liiga palju lugusid ning liiga vähe ajalugu. Muulil õnnestub veenvalt kujutada Isamaa tagatuba ja asjaosalisi isikuid. Demokraatia oli veel lapsekingades ja mõningad intriigid ja sündmused tunduvad meile praegu lapsikud või ka ebademokraatlikud. Kuid just see demokraatia ja need riiklikud institutsioonid tuli olemasolevast alles üles ehitada.

Siinkohal ei hakka ma raamatu sisu ümber jutustama. Muuli kirjeldab olulisi arenguid ja suuremaid «skandaale», seda kohati vägagi põnevalt. Ajaloolase vaatevinklist olnuks rohkem poliitikat ja vähem «skandaale» ja intriige võib-olla soovitavam olnud, kuid see jäägu lugeja otsustada. Kahju on, et näiteks elamispindade privatiseerimist mainitakse vaid möödaminnes, kuigi see puudutas rahvastiku enamust. Vahel jäi mulle mulje, et Muuli alahindab veidi eesti ekspertide ja nõunike mõju olulistele reformidele. Samuti ei pöörata peaaegu üldse tähelepanu Isamaa koalitsioonipartneritele.

Ajalugu puudutava ajakirjandusliku töö nõrk koht seisneb selles, et ajaloolasel on enamasti kasutada rohkem aega, et enne kirjutama asumist viia end paremini kurssi ajaloolise kontekstiga. Selle tõenduseks olgu toodud kaks näidet. Muuli jaoks on 1992. aasta Eesti majanduslike probleemide peamiseks põhjuseks sõltumine Venemaast. See oli kindlasti üks faktoreid, kuid enamiku Eesti ja ka teiste endiste Nõukogude liiduvabariikide majandusprobleemidest tekitas alates 1987. aastast toimunud käsumajanduse järkjärguline kokkukukkumine, mille asemele ei olnud veel asunud toimiv turumajandus. Mahukad uurimused, mis käsitlevad postsotsialistlikku transformatsiooni, just seda rõhutavadki.

Muuli rõhutab õigesti, et Eestis toimunud privatiseerimisel oli eeskujuks Saksa Treuhand. Kuid tema väide, et «Erastamisagentuur töötas oma parematel päevadel sama viljakalt kui Lääne-Saksamaa raha ja oskustega rajatud Treuhand» (lk 240) on jumal tänatud vale. Saksa Treu­hand lõpetas oma tegevuse üle 200 miljardilise Saksa marga suuruse kahjumiga, tegemist oli ühe suurima pankrotiga globaalse majandusajaloo jooksul. Sakslased tegid nimelt vea, et saneerisid esmalt ettevõtted kalli raha eest ja seejärel müüsid need maha, samas kui Eestis müüdi need enam-vähem kohe maha.

Säärane Saksa Treuhandi mudel oleks Eestil kaela murdnud ja arengus viis kuni kümme aastat tagasi viinud. Nende näidete varal ei taha ma autorit kritiseerida, vaid viidata erinevusele akadeemiliste ja ajakirjanduslike tekstide vahel. Muulil on Eesti pildi joonistamine hästi korda läinud, kuid suuremate seoste puhul on ta oluliselt nõrgem.

Sellest hoolimata ei ole käsitletav raamat ainult laia lugejaskonna jaoks loodud, ka ajalooekspert saab sealt teada palju uut selle Eesti lähiajaloo olulise perioodi kohta. Nagu juba öeldud, ei pea lugeja ju alati Muuli seisukohti jagama. Pilguheit Isamaa köögipoolele või tagatuppa on igatahes valgustav. Ning seda vaatamata asjaolule, et puuduvate viidete tõttu ei ole tihtilugu võimalik kindlaks teha, mis või kes seisab mingi kindla väite taga. Seni puudub meil kahjuks veel seda perioodi käsitlev ajalooteaduslik uurimus. Seetõttu jõuan kokkuvõtvalt järeldusele, et käesolev raamat kujutab endast põnevat, valgustavat ja soovitatavat lektüüri, kuigi aeg-ajalt olen ma ­autorist erineval seisukohal.

Raamat

Kalle Muuli

Isamaa tagatuba

Tulimuld, 2012

324 lk