Eha Komissarov

FOTO: Erakogu

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Novembris avaldab arvamust Eha Komissarov.

Marek Tamme järel pole Postimehe «Kultuurikommentaaris» sugugi kerge sõna võtta, kui sa manifesti esitada ei kavatse. Kolumnist, kes käsitleb kvaliteetmeedias «kaasaegse kunsti (KK) avaliku positsiooni närusust» ja üritab elujõuliselt kultuuriilmingult igasuguse tähenduse röövida, käitub nagu radikaalne kunstnik.

Minus äratavad sedalaadi vanaaegselt kompromissitud rünnakud kaasaegse kunsti vastu alati soovi kuulda lähemalt nende positiivsest programmist. Nõukogude meedias tipnesid sedalaadi rünnakud alati viidetega tõeliselt heale kunstile, huvitav, miks seda keegi enam teha ei ürita?

Järgnevalt keskendun tõsiselt võetavatele kaasaegse kunsti alternatiividele ja kultuuri päästvatele stsenaariumidele. Nad on varjul ja nendest sageli ei räägita. Iga kolumnist teab, et negatiivse kuvandi produtseerimine on võrratult hõlpsamini teostatav kui positiivsete külgedega tegelemine. Radikaalse kunsti vastandiks peetud alalhoidlikku konservatiivsust on üsna raske fokuseerida ilma remiksi vahenduseta.  

Konservatiivsus tähistab kirjut ja hõlmamatult laia alalhoidlikku akadeemilist, kommertsialiseerinud kunstisfääri, mis tegeleb lähimineviku kunsti säilitamisega jäljendamise teel. Välistatud pole kunstiuuenduselt laenatud elementide mehaaniline kasutamine ja mõnikord põleb konservatiivses kunstis professionaalsuse leegike, sest sellised kunstnikud on vahel haaratud traditsioonide ja hävimisohus klassikaliste kunstiväärtuste säilitamise ideest. Vist seetõttu, et suunas püsimine nõuab suurt isiklikku pühendumist, ei produtseerinud konservatiivne kunst terve 20. sajandi jooksul ühtegi silmapaistvat kunstiliikumist ja sulgus kunstiajaloo poolt tähelepanu leidmata oma mulli.

Konservatiivsel, alalhoidlikul kunstil on  siiski üks võimalus mullist välja pääseda – kui seome kunsti tervise ja jätkusuutlikkuse rahvuse ja traditsioonidega. Tublimad kaasaegsele kunstile vastandujad leiategi tänapäeval populistlikest parteidest, Soomes lubas Põlissoomlaste esimees Timo Soini valimiskampaania harjal tuua kunsti tagasi Kalevala tervistavate lätete juurde. Sama lubatakse mujalgi.    

Häid võimalusi kaasaegse kunsti vältimiseks pakuvad suletud kultuurikooslused või linnad, mis on otsustanud pühenduda mineviku traditsioonidele.    

Ka avangard tekkis utoopilise kogukonnana ja seda tüüpi eraldatust esindas Eestis 1990/2000 Pärnus tegutsev kunstikogukond, millest tegi Kumus kokkuvõtte Rael Arteli arhiveeriv ülevaade «Plahvatus Pärnus». Radikaalsed utoopilised kunstikogukonnad erinevad traditsioonide säilitamisele keskendunud kooslustest mitmes punktis.

Nad ei toetu ajaloolisele minevikule, nad põhinevad ajaloolisel katkestusel, mitmekülgsusest loobumisel ja sageli esindavad «null tasandile» lähenevat visuaalset kvaliteeti, mis Barthesi sõnul tähendab null tasandil erinevust ja mitmekesisust. Ka Toomiku fekaalidega kuulsaks saanud projekt osutub lähemal vaatlusel null tasandi esindajaks, pigem aktsiooniks kui kunstiteoseks. Asja huumor seisneb selles, et ka temast on saanud klassika.