Mitte üliinimene, aga sai hakkama

Vello Pettai Foto: Sille Annuk

Ameeriklased ootasid Barack Obamat presidendiks valides midagi erilist, ja ehkki muutusi tingis pigem keskkond, ei olda temas ka pettunud, rääkis TÜ riigiteaduste instituudi juhataja Vello Pettai.

Barack Obamast sai USA esimene mustanahaline president. Vaadates tagasi tema ametiajale, siis kuivõrd on see asjaolu tema töös, edus ja ebaedus rolli mänginud?

Tal oli lihtsam läbi lüüa, sest taheti midagi uut. Talle pandi suuri ootusi ja lootusi – et raskel ajal peab üks imeline inimene asuma riiki juhtima. Nahavärv ei mänginud rolli, samamoodi vaatas rahvas 1933. aastal Franklin Roosevelti poole: tulge ja päästke meid! Lisandus inimlik aspekt, esimene mustanahaline, üldse tema elulugu – üksikema kasvatatud, noorena välismaal elanud... Kõik see tegi ta eriliseks, mida ta oskas hästi kampaanias ära kasutada. Kandideerides presidendiks, kehastas ta juba oma looga muutusi ning seadis lati kõrgele.

Nüüd võiksime küsida, kas ta on ootusi õigustanud. Valimisväitlustes on Obama rõhutanud, et see, mille ta 2008. aastal päranduseks sai, ei olnud lihtne. Nelja aastaga on ta teinud, mida on suutnud, ning sellega tuleb rahule jääda.

Rääkisite raskest ajast. Riik, mille Obama üle võttis, oli juba kriisis.

Täiesti. Tööpuudus kasvas, kindlustusfirmad ja pangad olid kehvas seisus...

Ameerika unelma kehastuse, autotööstuse pealinn Detroit oli langemas. Ajakiri Time saatis erikorrespondendi tulevasse getolinna...

Ja Obama on olukorda muutnud. Ajalukku läheb ka tõsiasi, et ta suutis keerulisel hetkel ulatuslikke reforme läbi viia, näiteks võtta ette ravikindlustuse reformi.

Eurooplasel on vist päris raske mõista, mida Obama tervishoiureform Ameerikas tegelikult tähendas, eeskätt mentaalselt?

Siin on kaks asja. Üks on idee iseenesest, reguleerimine ja nii edasi. 1993–94 Clintonid, nii Bill kui Hillary, proovisid, kuid ebaõnnestusid. Käia teist korda sama rada oli hulljulge, aga Obama viis selle ellu. Kongressis oli olukord kindlam ja asjast ka räägiti rohkem.

See oli reform, mille ümber võisid libertaarid punuda põhiõiguste ja vabaduste retoorikat, mille kaudu kutsuti ellu Tea Party. See võib panna siit vaadates tõesti kukalt kratsima: kuidas on võimalik sellises kriisis, mis ilmselgelt on seotud üleliberaliseeritud turuga, minna veel liberaalsemaks? Kuid see on osa Ameerika poliitilisest kultuurist, mis ulatub tagasi aega, kus teerajajad läksid hobustel läände, pannes nii aluse individualismile. See on osa Ameerika ajaloolisest enesepildist.

Kas see enesepilt on Obama aastatega kuidagi rikkamaks muutunud?

See on muutunud olude sunnil. See riik pole sama, mis sada aastat tagasi. Sotsiaalse heaoluriigi plusse mõistetakse. Kuid see ei takista osa inimesi arvamast, et ravikindlustust ei ole vaja, aga näiteks pensionikindlustust ei tohi puutuda.

Nüüdses kampaanias astub Obama peent nööri mööda: tunnistab, et on olnud rasked ajad ja ta on andnud endast parima. Ja juhib tähelepanu märkidele, mis viitavad olukorra paranemisele: töötuse määra alanemine alla kaheksa protsendi, eelarve seisu paranemine... Mitt Romney seevastu räägib, et ta on erasektori kogemustega inimene. Obama küll andis endast parima, kuid we can do better – me suudame enam.

Obama on kõva kõnemees ja paistab silma kui visionäär. Milline juht ta on olnud?

Ta on kergelt professori iseloomuga, tahab alati teisi arvamusi kuulata. Kahtleb asjades, ei ole impulsiivne. Ta oli selge vastand oma eelmisele vastaskandidaadile John McCainile, kes polnud küll impulsiivne halvas mõttes, kuid rõhutas alati ameerikaliku kõhutunde tähtsust. Obama, risti vastupidi, soovib enne läbi mõelda ja alles siis otsustada. Meenub, kuidas Obama nüüdses debatis rääkis tulirelvade probleemist, lootuse kaotanud noortest mõnes linnaosas, et see vajaks analüüsi. Ta viib teema meelsasti sellele, andmata tegelikult vastust. Siis saab rääkida uuringute tähtsusest ja tellimisest. Teine samas ütleb – plaks! – otsustame nii!

Meenub foto, kus Obama jälgib Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni. Kusjuures ta ei ole võimukalt esireas, vaid istub tagapool, ümbritsetuna oma meeskonnast.

Konkreetse pildi lavastuslikku dimensiooni ma muidugi täpselt ei tea. Aga tõesti, see on iseloomulik.

Osama bin Ladeni tapmisest kui sündmusest ei saa Obama esimest ametiaega iseloomustades üle ega ümber.

2008. aastal oli välispoliitikas Ameerika rahva põhimure Iraagi sõda ja valed rõhuasetused Afganistanis. Sellel põhines ka Obama kriitika Bushi vastu. Nüüd ta tahab näidata, et see on justkui tehtud. Pluss bin Ladeni tabamine. Muidugi on palju lahenduseta kohti, Pakistan, Lähis-Ida... Mis puutub Obamale antud Nobeli rahupreemiasse, siis rohkem on see andjate kui saaja probleem.

Teine suur välispoliitika küsimuste ring puudutab nn araabia kevadet. Mida ütleb see Ameerika hoiakute kohta? Põimuvad julgeoleku küsimused, nafta, terrorism ja hoiak demokraatia edendamise suhtes. See on olnud USA presidentide administratsioonide probleem 1979. aastast saadik, kui kukutati Iraani šahh. Küsimus, kui kaua autokraatseid süsteeme toetatakse ja mis sellele järgneb? Kas me suudame selle regiooni pöörata demokraatia suunas? Mida, muuseas, suudeti Ladina-Ameerikas. Sealgi oli aastakümneid küsimus, kui kaua toetada Pinocheti-suguseid? Mingil hetkel oli kannapööre – igasugu Chávezed ja Castrod muidugi välja arvatud.

Bush juuniori loogika Iraaki minekul oli samal kaalutlusel: luua demokraatia pidepunkt ja loota, et see levib. Mõistagi mängib kaasa ka keskkond, nüüd ka sotsiaalmeedia jne. Obama tuli mängu faasis, kus Araabias rahvas reaalselt kukutas oma valitsejaid ning oli vaja reageerida ja korraldada olukorda, umbes nagu Bush seenioril Nõukogude Liidu lagunedes. Romneyl on väga lihtne rääkida, et juhitakse teisest reast – leading from behind. Aga tegelikult rõõmustanuks selle üle ka George W. Bush.

Kuivõrd võime öelda, et Obama ise on olnud jõuline, ja kuivõrd on ta osanud ümbritsevat keskkonda, näiteks tehnoloogiat ära kasutada? Oma 2008. aasta kampaanias näitas ta ju, et on sotsiaalmeedias tegija.

Ta on tunnetanud, et autokraatlikud režiimid on praegus­aja maailmas määratud kokku varisema. Ja teades samas, et ka Iraagi sõda on juba muutnud olukorda. Ta tundis, et islamivaenuliku Bushi järel on ta kohustatud minema Kairosse kõnelema ja leppimist otsima. Ei tahaks öelda, et ta tegutses hirmus jõuliselt – tal oli koduski probleeme ja prioriteete küllalt – aga ta sai aru, et midagi on õhus. Aga ega ta teadnud täpselt ette, mis juhtub Egiptuses, ja hiljem teistes riikides, lõpetades traagiliste sündmustega Süürias.

Kui valiti Bush juuniori, visati Euroopas nalja, et mis mees, ei näe Texasest kaugemale. Kuid Obama pole Euroopas olnud väga nähtav. Miks tal pole tekkinud siin erilisi suhteid?

Mõlemad regioonid on pidanud viimastel aastatel tegelema palju iseendaga, mis pole jätnud palju aega külaskäikudeks, rääkimata üksteise poputamisest. Ameerika pilk on olnud pööratud Lähis-Itta ja mujale pingekolletesse. Euroopa kindlad liitlased ei kao kuhugi. Olukord on teine kui külma sõja aastatel, mil tunnetati ohtu, et Nõukogude Liit oma mõjuvõimu kontinendil kasvatab.

Siit jõuame Venemaa teemani.

Nii külma sõja ajal kui vahetult selle järel kujutas alguses Nõukogude Liit, hiljem Venemaa suurimat rivaliteeti. Muidugi tunnevad ameeriklased muret, kuhu Venemaa läheb, kuid see ei ole koht, kus ennast kehtestada. Venemaa on leidnud oma juhid ja selged arengud. Võib-olla mitte päris sellised, nagu tahaks, aga teisalt võrreldes Jeltsini ajaga, mil oli mure tuuma- ja keemiarelvade pärast, on olukord märksa rahulikum. Ja sellest tulenevalt ka tagaplaanil.

Siiski, kas see tugev käsi, mis meid on toetanud ja millesse me ise oleme panustanud, on nüüd kõikuma löönud?

Eks peab teadma, mida meie tahame Venemaa osas saavutada. Aastal 2007 oli oluline rünnak Eesti vastu ja ootasime välistoetust, aga see oli enne Obamat. Praegu ei ole niisuguseid suuri küsimusi, mis vajaks, kuidas öelda, klassikalist Eesti välispoliitika manöövrit, et ajada Venemaaga asju läbi Washingtoni.

Kui Obama asemel olnuks noorema Bushi taoline juht, kas Gruusia osas võiks praegu pilt olla teistsugune?

Kahtlen selles. Võib-olla on vastus liiga lihtne, aga suured probleemid, nagu Afganistan, Pakistan, Lähis-Ida, Iraan-Iraak poleks ju kuhugi kadunud. Ja igal riigil ning selle juhil on kasutada vaid 24 tundi ööpäevas.

Tuleks juutide ja palestiinlaste igikestvate lahkarvamuste juurde. Obama lubas lahendusi, aga kui vaatame kujunenud olukorda, siis leebelt öeldes võivad raketid iga hetk lendama hakata.

Oli ootuspärane, et ametisse astuv USA president lubab lepituses läbimurret ja peab selle küsimusega tegema. See pole ainuüksi avalikkuse ootus presidendi suhtes, vaid see on tema kohustus rahuprotsessis kaasa aidata. Lähenemise ja taktika edukusele hinnangut andes tuleb kõigepealt vaadata, kes on tema partnerid ja vestluskaaslased. Mõnel presidendil on vastasseltskond olnud soodsam ja mõnel vähem soodne. Obama ametisse astudes oli seltskond mõlemat pidi ebasoodne: ühest küljest Netanyahu, konservatiiv ja n-ö kõva käe pooldaja; teisalt lagunenud Palestiina administratsioon, Hamas ühel ja Fatah teisel pool.

Obama üritas üksikuid asju lahendada, nagu asunduste probleem, seades siin ultimaatumeid Netanyahule, ja teisalt kompas Palestiina riigi asja, kuid reaalsus jättis need plaanid katki. Ta on selles vallas vähe saavutanud, aga ma tahaksin rõhutada, et suurt läbimurret ühelt presidendilt polegi põhjust oodata. Clintoni edu võti 1990ndate alguses seisnes just soodsates oludes: Arafat oli juba nii vana, et hakkas murenema ja asju vastu võtma, ning Rabin ja Perez olid kaks mõistlikku riigimeest.

Iraak riigina ei toimi kaugeltki nii nagu peab ja Afganistan on endiselt probleemne. Kuivõrd võib Obamale vigu ette heita?

Romney soov on muidugi neid näidata, see leading from behind kordub ikka ja jälle, ja muidugi see, et Obama justkui kukkus Ameerika eest vabandam, kui ta 2009. aastal Kairos esines. Ja kui tahes väär tegelikult see väide on, kahtlusi niiviisi valijate seas luuakse ja eks kuulu kampaania juurde. Kahtlusi tuleb luua, sest Obama on välispoliitikas üle. Teine aspekt, millega rünnatakse, on väliskaubandus, Hiinaga hakkama saamine. Obamal ei jää midagi muud üle kui pareerida, sest välispoliitikas on juba kord nii, et sul ei ole niisama lihtne liitlaste toel tegutseda nagu sisepoliitikas, kasutades demokraate Kongressis. Iraagi sõda on lõpetatud, Afganistanis läheneb vägede väljaviimine ja Osama bin Laden on surnud – need on Obama sõnumid.

Meile on USA presidendivalimiste puhul välispoliitika aspekt väga huvitav, ent kas see ka valija jaoks mingit rolli mängib?

Mille järgi teeb oma valiku Eesti valija? Kas käib programmid läbi ja vaatab seisukohti välispoliitika osas? Ta on ehk kursis küll, kuid harva saavad need määravaks. Ameerika valija ei ole teistsugune. Majandus oli ja jääb keskseks teemaks, eriti olukorras, kus kriisist ei ole veel välja rabeletud.

Otsus, kas Obama saab tagasi valitud, on selles mõttes kui usaldushääletus?

Jah. Ja kui vaadata, milline on vabariiklaste kandidaadi profiil – ettevõtja, töökohtade looja – see rõhutab teema tähtsust. Neli aastat tagasi oli neil McCain, välispoliitikas väga tugev figuur, kuid majanduses mitte niivõrd. Romneyt esitletakse kui õiget inimest õigel ajal. Iseasi, kas ameeriklased leiavad, et ta on veel õigem kui Obama.