Alo Raun

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimehe arvamusportaali juht Alo Raun räägib mõistuloo sellest, kuidas väikesaar Kihnu lõi endale oma «rahvusliku» lennufirma ja mis sellest edasi sai.

Kihnlased on ikka reisimisest lugu pidanud, ja seda ka pärast Kihnu Jõnni traagilist hukkumist. Nii pole ime, et uue aja saabumisel otsustati asutada koos SASiga saare omaenda lennufirma – Kihnu Õhk. Ikkagi uhke tunne, oma asi – sai veel Kihnu rahvarõiva mustrigi tiibade peale joonistada. Pealegi oli tol ajal kombeks, et igal saarel on oma lennufirma.

Äri pandi püsti, kohalikel polnud küll palju raha reisimiseks, kuid ots otsaga tuldi kokku. Kuni tuli 2009. aasta majanduskriis ... Suur välispartner teatas siis, et tahaks kogu Kihnu Õhu endale osta ja hakata sellega lihtsalt inimesi Stockholmi sõidutama ja seal enda lennukitele ümber istuma panema.

See plaan tegi vallaisad murelikuks, istuti keset küla maha, kärati natuke aega ja otsustati lennufirma täies tükis endale osta. Neile ja rikkamatele saarlastele oli nimelt hakanud meeldima mõte, et nad saavad Kihnust lennata otse Berliini, Brüsselisse ja teistessegi tänapäeva Euroopa mekadesse, ning tekkis tunne, et kui see ära kaob, muutub Kihnu Euroopa täielikuks perifeeriaks.

Mõeldud, tehtud, ostetigi firma lõpuks päris endale, saareelanikud plaksutasid suurest rõõmust käsi ning tundus, et kihnlaste mehemeel ei ole mette surnud veel. Sai isegi tuliuued viiekohalised õhulaevad tellitud.

Siis aga tekkis probleem – selgus, et kõik, kes saarel lennundusest midagi teavad, on juba Kihnu Õhku juhtinud ja sealt lahti lastud. Nuputati mis nuputati, kuni lahendus kukkus kui komeet selgest taevast kihnlaste õuele – selgus, et Hiiumaa oli otsustanud enda lennufirma Suur Tõll juhi, soomlase Tore lahti lasta. Nii väärt meest ei saa ju lasta ometi niisama Eestimaalt lahkuda! Kutsutigi soomlane kohale ja tehti talle magus pakkumine. Tore lubas omalt poolt, et teeb Kihnu Õhuga sama, mida Suure Tõllugagi – puhub ta nii õhku täis, et kõik eestlased ja soomlased ja rootslased ja lätlased hakkavad läbi Kihnu maailma lendama.

Oi kuidas see mõte meeldis kihnlastele! Tore küsis küll oma lubaduse eest palju raha, kuid tühja sellest – maailma suurima lennufirma juhile tulebki palju maksta!

Leping sai sõlmitud ning Tore asus innuga asja kallale. Pani lennukid käima nii Vilsandile kui Abrukale, Tartusse kui Pariisi külla. Möödus kuu, sai läbi teine, kulus miljon, kakskümmend. Abivallavanem Juhan oli muutunud murelikuks – lennukid muudkui lendavad, aga reisijaid pole. Ning ainus, mis kasvab, on kahjum.

Ei, see ei lähe mitte! Juhan võttis südame rindu ja kutsus valla­isandad taas saare keskele kokku.

Tema ustav käsilane Erkki oli käinud nimelt vahepeal salaja Gotlandi saarel röövretkel ning toonud sealt vangina kaasa ühe vanahärra Jani, kes väitis, et oskab hästi lennufirmasid juhtida. Juhan esitles meest Kihnu vägevatele ning too võitis nende südamed. Eriti meeldis kohalikele see, et Jan oli nõus töötama üksnes selle eest, et Juhan ja Erkki tema eluküünalt ei kustuta. Meeldisid ka muud Jani ettepanekud – näiteks plaan, et Kihnu Õhk võiks hakata lendama vaid Pärnusse ja Kuressaarde ning kõik muud liinid tasuks kinni panna.

Kõlasid küll ka hääled, kas tegu pole mitte liiga väikese saarega, et sel üldse omaette lennufirmat pidada, ning kas pole imelik sundida soomlasi läbi Kihnu lendama lihtsalt selleks, et kohalikel oleks otseühendused Brüsseli ja Pariisi külaga. No et äkki oleks targem korraldada hoopis konkurss otselendudele, mille võidaks soodsaima pakkumise teinud firma – vald maksaks kahjumiosa kinni ning olekski otseühendused tagatud. Täpselt nii, nagu Toompea Kuningriik on korraldanud oma lennuühenduse Pärnu ja Kihnu vahel.

Kuid Juhan leidis, et Kihnu rahvarõiva muster lennukitiival ületab kõik muu, ja külarahvas noogutas kirglikult kaasa.