Juhtkiri: mahajäänud jooksja

Kui tavaliselt kiikame Eesti julgeolekust rääkides esimese hooga kohe ida poole, siis samas võiksime suunata teravdatud pilgu ka lõunarajale, kus arengud ei tekita ehk just ärevust, kuid küsimusi küll. Eesti huvides on tugev ja arenev Läti riik. See kehtib ühtviisi nii ühiskondlik-poliitilises kui majanduslikus mõttes. Läti kaitseväe ja sellega seoses iseseisva kaitsevõime nõrgenemine on ohtlik tendents ka meile.

Kuigi Eesti ohvitseride hinnang koostööle viimasel suurõppusel «Kevadtorm» osalenud naabritega oli vähemasti avalikes sõnavõttudes valdavalt positiivne, räägitakse kuluaarides mõnevõrra teistsugust juttu. Kardetavasti põhjusega. Probleemid on sama nähtaval kui lätlaste ebaõnnestunud vormihange, mis tegi nad maastikul nähtavaks isegi profaani silmale. Asjaolu, et lätlastel on Eestigi õppustel käinud vana tank (mida meil ju pole), lisab asjasse pigem irooniat.

Eesti ja Läti riigikaitse arengut võiks võrrelda ühest ja samast kohast alustanud jooksjatega, kellest üks on teisest mitme ringi jagu ette jõudnud. Raskes seisus alustades püsiti kümmekond aastat enam-vähem kõrvuti, siis istus Läti teepervele. Nimelt otsustati 2003. aastal loobuda totaalkaitsest, ajateenistusest ja reservväe ülesehitamisest (nullindate lõpus läks palgaarmee teed Leedu).

Sisuliselt tähendab see, et Läti rahu- ja sõjaaja kaitsevägi on isikkoosseisult sisuliselt ühesuurused. Erinevalt Eestist, kus võimalik kaitsevägi kasvab hinnanguliselt ligi 35 000 meheni – seda on mitu korda rohkem kui Lätis. Tõsi, Lätilgi on võimalik kaasata vabatahtlikke, kuid võrreldes meie Kaitseliiduga ei ole Zemessardze liikmeskond rahvaarvu arvestades suhteliselt sama suur kui meil. Investeeringutega pole olnud hõisata – mäletatavasti puudutas masugi lätlasi valusamalt.

Eesti kaks protsenti SKTst riigikaitsele on samas võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega olnud väga suur panus. Ometi tunnistas kaitseminister Urmas Reinsalu tänavu augustis BNSile, et ajateenijate elamistingimused, sõdurite palgatase, hoolitsemine missioonil käinud veteranide eest – kõigeks pole Eestilgi lihtsalt raha jätkunud. Ometi on panustatud ka NATO objektidesse, nagu Ämari lennubaas, radarisüsteemid jne.

Siinkohal on paslik märkida Eesti kaitseväe kõrget mainet, mis väljendub avalikkuse toetuses. Seda on demonstreeritud nii kaitseväe paraadidel, millest on Eestis saanud pereüritused, kui ka muude n-ö pehmete ühiskondlike algatuste näol – olgu või näiteks kinnaste kudumine missioonisõdureile jms. Riigikaitse tähtsuse laiem tunnetamine pole mingi sõjardite kasvatamine, vaid see teeb demokraatliku ühiskonna mitmes mõttes sidusamaks.

On väga hea, et meil on kaitsevaldkonnas ette näidata koostöö Läti ja Leeduga, olgu siis ohvitseride koolitus või ühishanked. Kuid siiski võiks ka lõuna pool selgemini teadvustada, et riigi kaitsevõime on kogu ühiskonna asi.