Gabriel Hazak: Reformierakonna uurimine kui õppetund

Foto: Lennart Rikk

Prokuratuuri otsus avalikustada Reformierakonna rahastamisskandaali uurimine üsna suures ulatuses on hea pretsedent õiguskaitseorganite suhtelisest avatusest, mis ei kahjusta, vaid pigem tõstab usaldatavust ning institutsiooni legitiimsust, kirjutab jurist Gabriel Hazak Postimehe arvamusportaalis.

Ta leiab, et juhtum tulnuks ikkagi süüdistusega saata lõplikuks lahenduseks kohtule kui ainsale õigusemõistjale.

Mõned tähelepanekud ja arvamus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse puhul Reformierakonna rahastamise asjas.

Tervikuna jääb dokumendist mulje, et prokuratuur (juhtivprokurör ja tema uurimisgrupp) on teinud mahuka töö ning püüdnud võimalust mööda säilitada tasakaalu ja objektiivsust erinevatele tõenditele hinnangu andmisel.

Ei näe ka midagi taunitavat määruses paljude detailide esitamises ning argumentide põhjalikkuse mahus. Avalikkusel on kogu sündmustiku vastu vaieldamatult suur huvi ning teha prokuratuurile etteheiteid, nagu oleks ületatud mingit lubatavuse piiri, on minu arvates põhjendamatu ja kohatu. Ega siin mingi riigisaladusega ometi tegemist ole!

Määrus on selles osas hoopiski hea pretsedent õiguskaitseorganite suhtelisest avatusest, mis ei kahjusta, vaid pigem tõstab usaldatavust ning institutsiooni legitiimsust.

Seoses öelduga tekib ikka ja jälle küsimus prokuratuuri kui kriminaalasjades (nii politseis kui kapos) uurimist juhtiva ning riiklikku süüdistust esindava institutsiooni kohast Eesti riigiorganite süsteemis.

Olen Eesti taasiseseisvumisest alates olnud seisukohal, et prokuratuuri pädevust ning vastutust silmas pidades ei tohiks ta olla ühegi täidesaatva võimuorgani alluvuses.

Antud juhtumil tegi situatsiooni eriti delikaatseks muidugi see, et üheks kahtlustatavaks osutus justiitsminister ise, kellele peaprokurör teenistuslikult otseselt allub. Minister on aga tavaliselt isik, kes poliitikuna teostab oma ministeeriumi tegevusvaldkonnas vastavat parteipoliitikat.

Tunnistagem – olukord pole lihtsalt pikantne, vaid ebanormaalne. Riivatud on kõrgete riigiametnike subordinatsioon ning sellest tulenevalt õiguskaitset ja seaduslikkust tagava institutsiooni sõltumatu tegevus. Prokuratuur tulnuks juba ammu muuta põhiseaduslikuks institutsiooniks, nagu seda on riigikontroll või õiguskantsler. Eriti oluline oleks see riigi suurima mädapaise – korruptsiooni – tõkestamisel.

Sama probleemiga haakub määruses veel teinegi teema. Hoolimata prokuratuuri taotlusest ei soostunud riigikogu esitama uurimisorganeile salvestust, millel kriminaalasjas võis tõendite väljaselgitamisel ja hindamisel olla sisuliselt oluline roll.

Väide, et taotluse rahuldamine riivaks riigikogu ja selle saadiku tegevuse sõltumatust ning et avalik huvi asja vastu ei kaalu üles nimetatud puutumatuse tähendust, on tagasihoidlikult öeldes küsitav. Vaevalt, et siingi riigisaladuse hoidmisega tegu on.

Prokuratuuri määruses lahatakse seda konfliktsituatsiooni päris põhjalikult ning esitatud argumendid on päris veenvad.

Ent juhtivprokurör lõi paraku lõpuks ikkagi kõhklema – kardeti mitte üksnes riigikogu autoriteeti, vaid ka õiguskantsleri eelnevalt väljendatud seisukohta saadiku puutumatuse tähendusest. Eks avaldunud siingi prokuratuuri õigusliku staatuse nõrkus. Kohtu analoogset taotlust oleks ka riigikogul keerulisem tagasi lükata – ikkagi võimude lahusus ja kohtu sõltumatus.

Omaette rubriik määruses on erinevate tõendite (pro- ja contra-argumentide) analüüs. Kuigi metoodika paistab üldjoontes vastuvõetav (mõned detailid võivad küll tekitada naeru või nuttu, iroonilist nalja või nukrust, ent sel pole kontekstis erilist sisulist tähendust), esineb argumentatsioonis siiski teatud vastuolusid.

Prokuratuur jääb kokkuvõtteks seisukohale, et kahtlustuse esitamiseks oli seaduslik alus täielikult olemas, ent süüdistuse esitamiseks ja kohtusse minekuks puudus tõendite kogumis vajalik materjal. Seejuures mööndakse, et kõiki kahtlustusi ei suudetud ümber lükata, osa neist jäi pidama.

Järelikult pole ka alust kedagi kahtlustuste toetajatest (tunnistajatest) teadvalt valeütluste andmise eest vastutusele võtta. Sama kehtib ka kahtlustatavate endi suhtes, sest osa kahtlustustest jäi menetluse käigus siiski tõendamata, seda ei suudetud teha.

Nõnda ring sulguski – määrus on lõplik, seda vaidlustada ei saa kumbki osalispool. Küsimusi jäi kindlasti rohkem kui saadi vastuseid, ent saalomonlik otsus – kirik keset küla, hundid söönud lambad terved – on tehtud. Menetlus lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Tuntud tõde seisneb teatavasti selleski, et last ootav naine ei saa kuidagimoodi olla vaid veidi rase. Nõndasamuti ei saa ka kriminaalasjas konkreetne isik olla veidike süüdi ja veidike mitte.

Prokuratuur väidab, et lõpuks jäi sõna sõna vastu. Samas ei peaks olema tähtsuseta see, kui mitu sõna on siin- ja sealpool barjääri. See on eriti oluline, kui püütakse uurida väidetavat rahastamise petuskeemi tervikuna.

Samas viidatakse määruses tunnistajate enamusele ja vähemusele kummalgi poolel barjäärist. Ei usu, et konkreetses kriminaalasjas tõe selgitamisel on enamuse-vähemuse kriteerium määrav. Pole-kuulnud-pole-näinud-tunnistajaid võib ju koguda hulgaliselt, tolku sellest pole. Siiski võttis prokuratuur antud kaasuse lahendamisel endale vapralt lõpliku õigusemõistja rolli.

Järelduseks: arvan, et vaatluse all olev suhteliselt komplitseeritud ja vastuoluline kriminaalasi tulnuks ikkagi süüdistusega saata lõplikuks lahenduseks kohtule kui ainsale õigusemõistjale.

Läbigu asi kõik meie kohtuinstantsid, lisaks Euroopa Inimõiguste Kohus – lõplik lahend ei saanuks jääda halli tsooni, nii või teisiti teaksid kõik – kas süüdi või õigeks. Riigil ei peaks ka õigeksmõistva kohtuotsuse puhul häbi olema.

Igasugused viited mõttetule raharaiskamisele seoses õiglase ja igati legitiimse kohtuotsuse-taotlemisega on siinkohal demagoogilised ja sündsusetud. Võib jääda mulje, et keegi otsekui pelgab kohtulikku lahendit.

Käesolevas arvamusloos ei käsitle ma teadlikult probleemistiku poliitilist ja eetilist aspekti. Nad on teravalt olemas ning ühiskond nendest ei pääse. Tahtsin antud juhul vaadelda kaasust kui õiguslikku õppetundi, mille tagamaad puudutavad meie riigiasutuste süsteemi ning võimude lahususe põhimõtte praktilist tähendust.