Enn Vetemaa.

FOTO: .

Praod ja lõhed rahvuse-seinas on praegu veel võimalik parandada, leiab kirjanik Enn Vetemaa (SDE).

Võimalik, et alljärgnevas arvamuses on hetkeolukorda Eestimaal üle dramatiseeritud ja ajaloost toodud paralleelid ohuldasa kohatud ja jõngivõitu, kuid – mis teha – kirjarahvast ja üldse loojaid on võrreldud kanaarialindudega, keda endistel aegadel puuriga maa alla kaevandustesse kaasa võeti, kuna nad momentaanselt reageerisid gaasimuutustele õhus.

Kaevandusgaasi meie õhus pole, ju siis pole riigis ka otsest plahvatusohtu, küll aga on õhus elektrit tõesti juba üleliia – kas just välguohtu tekitavalt, aga piisavalt, igatahes rohkem kui mõni aeg tagasi. Järgnevalt esitan märke selle kohta.

Vox populi (esindab enamasti poliitikast ise kaugel olevat vabariigi keskmist, vanemas eas kodanikku) toon on valitsuse ja eriti Reformierakonna suhtes viimasel ajal eriti pettunud ja kuri. Viimane TVs nähtud saade «Vabariigi kodanikud» meenutas viisakat veretut karatekohtumist, ent too poliitikaproffide saade oli siiski raskesti ohjatav; trükimeedia tõi hiljuti ära Rein Raua lausa raevuka arvamuse. Reformistidest on aga kuulda, et osa neist suhtuvat nii iseenesestmõistetava dokumendi, nagu on seda eetikakoodeks, loomisse põlglikult.

Kas ei meenuta võetud poos ninakat viiemeest, kes väidab, et talle on solvav, kui tema kuuldes kooli kodukorrast räägitakse... (Ent meeldiv oli mõne päeva eest lugeda, et näiteks Kaja Kallas nii ei arva.) Pika näideterea lõpetuseks meenutan, et koguni rahumeelne, muinsustesse kiindunud ja Bachi armastav Jüri Kuuskemaa oli hiljuti sunnitud tsiteerima Oskar Looritsat, kes kunagiste võimurite kohta kirjutas, et neis olevat ühendet «matsilabasus junkruülbusega».

Matsilabasust pole valitsus ega Reformierakond minu arust eriti ilmutanud, junkruülbust aga küllaga. Kõige selle tulemusena on eestlaskond polariseerunud. Ja mitte praegustele võimukandjatele soodsas suunas.

Lubatagu mul pisut teoretiseerida, asjale n-ö kaarega läheneda. Carl Jung tõi psühholoogiasse mõiste «kollektiivne alateadvus». Nii nimetas ta olukorda, mil suurem inimgrupp või koguni kogu rahvas tunnetab teda ähvardavat ohtu (või vähemalt vihastab teda miski üliväga). Piltlikult: dinosaurus ärkab anabioosist ja hakkab tegutsema nagu ärgas ja jõuline ainu­tervik-organism.

Mäletan hästi meie vabariigi tekkepäevi: särasilmsed baltiketlased, laulukaare alla kogunejad, Alo Mattiiseni suurpäevad – tema põlemine heleda leegiga, samal ajal rahvale armsatele vanadele lauludele uut rüüd luues. Teiselt poolt, üldiselt intelligentne Lebedev jääb ülemnõukogus hüüdjaks hääleks kõrbes. Koguni intritemeelne venestunud eestlane Valeri Kois (= Köis) hääletanuvat ülemnõukogus (Heinz Valgu mälestusteraamatu järgi) otsustaval hetkel Eesti Vabariigi väljakuulutamise poolt; sedavõrd uskumatul määral on veri veest paksem...

Ärkamisaja meeleolud jätkusid edasi kuni päevani, mil Vene tankid olid juba meie poole teel. Mina ise olevat kriitilisel õhtul kuulanud kahte raadioprogrammi korraga ja vaadanud lisaks veel TVd, minu tulevane väimees aga kihutas raadiomaja juurde... Hiljem teletorni man. Jälle olime rahvustervik. Positiivses, imetlusväärses mõttes.

See kollektiivne alateadvus pole kindlasti iseloomulik ainul­t meile; meie idapoolse lähisvälismaa kodanikud (kasutagem ka meie kord nende eeskujul sed­a väljendit!) meenutavad pühaliku ja täiesti mõistetava uhkusega aegu, mil üksmeeles tõusti Hitleri vastu. Ning katsutagu neist aegadest kõnelda respektita, katsuge keelata lillede toomist teatud monumentide jalamile – saat­e pronks­öö.

Ent ajaloost tänapäeva tagasi. Hetkeseisu analüüsides on mul tekkinud mulje, et kas meil siiski pole praegu tegu millegi, meie kollektiivses ühismälus ikka imetlusväärsuse säilitanud Eesti Wabariigi nukramavõitu atmosfääriga aastast 1934, tollast niinimetatud vaikivat ajastut meenutavaga, mil võim kaugenes rahvast ning peenemas inimringis hakati genealoogiat uurima ja koguni ... perekonnavappe leiutama...

Kuhu aga vaikiva ajastuga jõuti? Eks Andreseni, Barbaruse, Semperi ja naiivsete intelligentide-juunikommuniste radadele, mida oskasid ära kasutada NLi alati ärksad diplomaadid ja vuntsidega kremlimees ... Meid karistati, ja vähemalt osaliselt ka meie endi vigade eest, poole sajandise ikkega.

Praegu otsest idaohtu vast ei ole, kuid – ja seda tahan ma rõhutada täie tõsidusega – miljoniline rahvas ei tohi, oma rahvaarvu juures, lõhenemist lubada. Seepärast, et hääbumine, nagu mõnel teisel soome-ugri rahval, on teoreetiliselt ettekujutatav. Eestlastel olevat küll immigrantide osas hea absorbeerimisvõime, ja räägitagu peale kas või nagunii tulevikus tekkivast Euroopa ühisriigist, kuid ikkagi ... Küllap globaliseerume, küllap kõik nii läheb, aga selleni kulub aega siiski vist veel paar inimpõlve.

 «Mis teha?» Mhm ... sellenimeline on ju Lenini teos! Sealt me vastust ei leia, sest me ei taha oma riiki mitte kukutada, vaid seda tugevamaks ja demokraatlikumaks muuta.

Aga midagi teha võib. Peabki. Piltlikult öeldes tuleb olla edaspidi üksteisega arvestavamad, mõistvamad, tunnetada rahvustervikut nagu varsti veerandsada aastat tagasi; ja kui on tehtud vigu, siis neid mitte eitada. Praod ja lõhed rahvuse-seinas on praegu veel võimalik parandada.

Leian, et 14. novembri pikett reformlaste pesapaiga ees pakub soodsa koha ja paiga mõnele juhtivale ministrile (parim oleks peaminister ise), et oma rahvaga silmitsi olla ja olukorrast aru anda. Ei nõuta tuha päheraputamist, veelgi sobimatum aga oleks enesekiit, kõige sobimatum kahtlematult aga mingi libakoosoleku korraldamine.

Reformierakonnast võib ju ka head rääkida: me säilitasime oma konkurentsivõime «õhtumaa (majandusliku) allakäigu» taustal, me saime masust välja ilma krooni devalveerimata. Seda tänu valitsuse karmile poliitikale, mida tuli meil küll hambad risti taluda. Aga asja eest! Kui tagasi tulla võrdluse juurde viiemehest, siis võiks ta ka oma käitumishinnet parandada: naeratama ja teretama õppida!

Nii et ebakohtade tunnistamine – nii rõhutas ka meie president, kelle ligikaudset hinnangut teravale olukorrale riigis tuli küll üsna kaua oodata – näitavat just aruandja jõudu ja potentsiaali.