Juhtkiri: kes vastutab EASi eest? Loomulikult asutuse juht

Foto: Urmas Nemvalts

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) tuleb järjepanu päevavalgele tõsiseid möödalaskmisi. Ülari Alamets juhib seda asutust juba seitse aastat. Laenakem kujundit nii karmist valdkonnast nagu meresõit. Kui midagi on korrast ära või veel hullem – juhtub õnnetus –, siis pole küsimustki, kes vastutab. Loomulikult kapten, kellele on antud voli oma laevas käskida ja keelata. Kui ta on turvalisuse arvelt andnud järele laevaomanikele või lasknud meeskonnal omatahtsi talitada, siis järelikult pole ta olnud õige mees oma ametis.

Kapteni ülesanne on meeles hoida, et tähtis pole kiiresti sõita, vaid kiiresti kohale jõuda. Tema ülesanne on valida meeskond, kelle liikmetest igaüks teeb kohusetundlikult ning vajadusel ka vapralt ja leidlikult oma tööd. Õnnetuse korral algab loomulikult juurdlus ning tehniliste asjaolude uurimine, ent ennekõike on selge, et juhi kohus on riske ette näha ja neile adekvaatselt reageerida.

Muidugi võib öelda, et maises elus pole käsuliinid sedavõrd üheselt mõistetavad kui laevas, ent selge on see, et erasektoris saavad ettevõtjate ja tegevjuhtide ning tihtipeale ka teiste palgatöötajate näpud kõrvetada isegi siis, kui nad pole ühtegi reeglit rikkunud. Võime seda nimetada ebaõnneks.

Sellel taustal on solvav, et ühes juba nime järgi ettevõtluse jaoks olulises riigiasutuses on lepitud ilmse korralagedusega. Kas EASi nõukogu liikmete – kellest osa on igapäevaelus ettevõtjad –  arvates on maksumaksja rahaga ümberkäimisel lubatud eirata seda, mida nad oma ettevõtetes oluliseks peavad? Nõukogu esimees on koguni öelnud, et oma ettevõttes oleks ta lasknud juba «peadel lennata». Miks pole seda siis veel EASis juhtunud?

EASi ülesanne on raha jagamine. Seda tuleb teha korrektselt ja etteantud reegleid järgides, kasvõi selleks, et ei petetaks heauskselt raha saanud ettevõtteid ja/või maksumaksjat. Raha saanud ettevõte on usaldanud riigiametnikke, kes on öelnud, et see või teine toetus on õiguspärane. Ametnikud ei mõtle välja projekte ega võitle nende õnnestumise eest vabal turul – nende ülesanne pole riskide võtmine.

Ametniku töö on ses mõttes ettevõtja omast oluliselt lihtsam: hinnata esitatud dokumentide ja plaanide vastavust reeglitele. Isegi sellega pol­e EASi­s hakkama saadud. Kui konkreetsete toetust saanud ettevõtete rõõmuks selgub, et otseselt neilt raha tagasi ei nõuta ja kahjud jäävad EASi kanda, pole maksumaksjal siiski mingit põhjust rõõmustada.  

Alati võib öelda, et «peade lennutamine» ei anna iseenesest lahendust. Muidugi mitte «iseenesest», aga EASi nõukogu võiks siiski õppust võtta sellest, mida Erkki Raasuke on teinud Estonian Airi nõukogus.