Linnar Priimägi: netikultuur

Linnar Priimägi Foto: SCANPIX

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Oktoobris avaldab arvamust kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

Tsivilisatsiooni areng muudab kultuuri pindmisi kihte. Leibniz võib kiidelda, et täiustas seadusi, ent võimatu on kuidagi täiustada ausõna. Kultuurse isiksuse moraal on süümepõhine, tsiviliseeritud isiku moraal on seaduspõhine. Interneti areng nõuab uusi seadusi, mitte uut südametunnistust. Säutsuv president ei tee küll midagi ebaseaduslikku, aga ...

15-aastase Kanada tüdruku Amanda Toddi enesetapp netikiusu tõttu tõi meelde samasuguse loo Eestis 2008. aastal. Toona võttis asja ette vapper Sirle Kalma, kes hakkas veebilehel koguma infot poisi ahistaja kohta ja pani välja preemia, lubades andmed politseile edastada. Juhtisin siis tema tähelepanu asjaolule, et ahistaja läks konflikti seadusega, ent ahistatul tekkis konflikt süüme vallas – häbitunne ja häbistushirm.

Seadused siin ei aita, sest internetti minnakse omapäi; seadused rakenduvad tagantjärele. Sirle lahendused, et ahistajat tuleb ignoreerida ning ahistatavat instrueerida, ei tööta, sest eirang kütab agressiivsust (nagu Ilmar Raagi filmis «Klass») ning instrueerida pole õieti millestki. Isolatsioon e-maailmas ei õnnestu: Iraanis puudub internetivabadus, aga kümnetest mobiilifilmidest ja säutsudest pandi ikkagi kokku film «Roheline laine» (2010) sealsest poliitilisest terrorist. Ei ole muukimatut lukku. Ka iseennast lukustada ei saa.

Noori ei tule mitte isoleerida, vaid immuniseerida. Mullu vaatasin minagi Youtube’ist, kuidas koolipoiss Jonah väljendab oma meeleheidet. Kõik, kes talle siis oma videoga vastasid, soovitasid üht – meelekindlust, eneseväärikust, südamerahu. Immuunsust siltide suhtes, mis on ju ainult sõnad, mitte elu. Suure tamme ümber ei kasva umbrohi.

Noore inimese teadmine, et just temas peitub sellise tamme tõru, annab üleolekuveendumuse (kui tore sõna Jaan Krossi parimast teosest, novellist «Väike Vipper»!), annab võime naerda koos pilkajatega – niisiis nende üle. Immuunsele inimesele ei hakka probleem külge, ta suudab probleemi vältimata näha selle tõhutust, tühisust, naeruväärsust.

Immuniseering ei tähenda tuimastust. Baudrillard märkis 1968, et «tarbija, isegi kui ta pole omandanud immuunsust reklaamteadete suhtes, on nende suhtes küllalt vaba». Aga inimene ei saa toetuda pelgalt vabadusele. Millestki tuleb hoolida ka peale vabaduse.

Ülesandeid, mis sellel taustal ilmnevad, on kaks: põlustada võltsmoraal ja kasvatada kultuursust.

Võltsmoraal ja kultuuripuudus teatab endast valjuhääli: «Kui meie ühiskonnas on probleemiks liiga seksistlikud ja paljastavad reklaamid ning laste liiga lihtne ligipääs täiskasvanute saitidele internetis, siis kuidas on võimalik, et normaalsel õhtusel ajal näidatakse telekast erootikat? Lapsed kujundavad oma maailmavaadet nähtu ja kuuldu põhjal ja kui selleks on sobimatu sisuga materjal telekas, siis tuleb selle levikut takistada ja kui seda ei saa teha, siis vähemalt ajaliselt piirata telekanalites, et laste rikkumata silmad ei peaks seda nägema.» (Delfi 30.10.2011)

Isoleerida tuleks hoopis need, kes ei luba kultuuril immuniseerida.