Mulle kui Aafrika-huvilisele inimesele jäi see intrigeeriva pealkirjaga raamat juba ammu silma, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd, ühe pikema rongisõidu ajal. Žanrimääratluse kohaselt on tegemist reisiromaaniga, aga kuna tekst on kirjutatud mina-vormis ning autor esineb selles oma nime all, siis on seda tavapärasest reisikirjeldusest raske eristada.
Raamat meenutab ilukirjanduslikult väljaarendatud päevikukatkeid, ainult kuupäevad puuduvad. Sellest on veidi kahju, sest jääb selgusetuks, kui kaua autoril oma esimeses Aafrika töökohas pettumine aega võttis. Ta läks nimelt Uganda pealinna Kampalasse ühe kohaliku ingliskeelse ajalehe juurde praktikandiks ning sellest, mida ta seal töötades nägi ja koges, raamat räägibki.
Tuleb välja, et praktikandiks pääseda polnud Penul (nii teda toimetuses tunti) sugugi lihtne. Keegi teda seal õieti ei vajanud ja palka ta ka ei saanud. Noor daam Euroopast leiab, et tal on, mida sellele kaunis tumedates toonides kujutatud Aafrika riigile pakkuda. Kohalikesse traditsioonidesse takerdunud ja pahatihti meesšovinismi kalduv toimetus teda aga eriti ei aktsepteeri. Ja miks nad peaksidki tõsiselt võtma kedagi, kes võpatab ja kiljatab ugandalaste meelest täiesti argiste asjade peale ning kardab linnatänavail luusivaid pikkade sarvedega ohutuid lehmi?
Lisaks teksti läbivale soolise võrdõiguslikkuse teemale läheb Penule sügavalt korda ka ugandalaste sallimatu suhtumine omasooiharusse. Sellele teemale on pühendatud ebaproportsionaalselt palju raamaturuumi. Homoseksualism on Ugandas, nagu paljudes teisteski Aafrika riikides, kriminaalkuritegu juba praegu, ent Kampala võimukoridorides on ringlemas seaduseelnõu, mis näeb karistusena selle süüteo eest teatud juhtudel ette lausa poomissurma.
Seaduseelnõu toetab aktiivselt kohalike kristlike kirikute fundamentalistlikum tiib ning pooldab valdav osa valijaskonnast. Omasooiharuse kaitsmist või õigustamist peab enamik ugandalasi lubamatuks, selles nähakse traditsioonilise moraali õõnestamist. Seetõttu ei taha ka need vähesed haritlased, kes sisimas ehk sellist drakoonilist seaduseelnõu taunivad, selle vastu avalikult sõna võtta. Seda enam, et seaduseks sellisel kujul ei saa see eelnõu ilmselt kunagi. President Museveni ei saa seda välispoliitilistel kaalutlustel lubada – lääne partnerid keeraks abikraanid koomale.
Hoolimata pikkadest valgustavatest vestlustest oma haritud ja targa naabrinaisega, kes Penule kohalikku vaatenurka selgitab, ei anna ta endale ilmselt lõpuni aru, et esindab vaid üht, lääne kultuuri rüpes suhteliselt hiljuti sündinud seisukohta. Või kui annabki, siis usub kindlalt selle õigsusesse.
Ta kirjutab: «[---] minu jaoks on inimõigused universaalsed ja mitte seksistlike kultuuride, religioonide, poliitika ega traditsioonide suhtelisuste otsustada, et mitte ükski põhjendus, õigustus ega argument raskelt saavutatud, paljude inimelude hinnaga väljavõideldud inimõiguste rikkumiseks pole vastuvõetav.» (lk 138) Penu usub endal olevat mõõdupuu, millega erinevaid kultuure mõõta ning neid vajadusel «seksistlikeks» liigitada. Viimased on tema meelest ajast ja arust, neil pole sellistena eluõigust, nad peavad muutuma või kaduma. Lühidalt, taas tuleb üks valge kuulutama, mida mustad peavad tegema ja kuidas olema. Pole ime, et see ugandalastele ei meeldi.
Aga raamat sisaldab ka värvikaid kirjeldusi ühe Aafrika pealinna kaasaegsest igapäevaelust, sissevaateid Uganda pahatihti kaunis verisesse ajalukku ning moodsa poliitika keerdkäikudesse. Töötamine võõral maal, eriti muidugi ajakirjanikuna, annab kohalikesse oludesse sisseelamiseks kahtlemata märksa paremad võimalused kui lihtsalt läbirändamine, turismireisist rääkimata, ning loob eeldused köitvate ja informatiivsete reisikirjelduste sünniks.
Jään huviga ootama Penu reisiromaani järgmist osa.
Raamat
Anna-Maria Penu
Kes kardab Aafrikat?
Reisiromaan,
1. osa
Petrone Print 2011, 168 lk