Kolme aasta tagune maavärin jättis L’Aquila kesklinna, teiste seas ka kohtuhoone, varemeisse. Protsess teadlaste üle tuli pidada ajutises hoones linna serval.

FOTO: AFP/SCANPIX

Itaalia kohtu otsus, mis mõistis kuueks aastaks vangi maavärinaohust ebapiisavalt teavitanud teadlased, on kogu maailma teadlased seadnud küsimuse ette, kas ja mil moel peab avalikkusele võimalikest ohtudest rääkima?

Värinad algasid juba 2008. aasta oktoobris. Esialgu ei olnud see Itaalia linna L’Aquila elanike jaoks midagi erakorralist, elavad nad ju riigi ühes kõige värinaaltimas piirkonnas. Kuid kui raputused jätkusid juba mitmendat kuud, muutusid nemadki rahutuks.

Märtsis registreeriti linnas juba sada kerget maavärinat, kuu eelviimasel päeval tabas neist seni tugevaim – magnituudiga 4,1. Inimesed pelgasid, et võib korduda 1461. või 1703. aasta, mil tugev värin linna maatasa tegi.

Sagenenud väikesed värinad oli üks, kuid mitte ainus põhjus, miks L’Aquilasse kutsuti erakorraliselt kokku riiklik riskide ennustamise ja ennetamise komisjon. Ametliku teate kohaselt oli komisjoni istungi eesmärk pakkuda kodanikele kogu teavet, mida teadlaste kogukond eelnevate nädalate seismilise tegevuse kohta valdas.

Tagantjärele paistab, et võimude sammu kaalukam ajend oli üks pensionile läinud insener Gioacchino Giuliani, kes väitis, et suudab oma mõõteriistadega radoonitaseme muutuste alusel ennustada maavärinaid. Veebilehte pidanud ja tihti meedias esinenud insener ennustas 29. märtsiks tugevat tõuget L’Aquilast lõuna poole jäävas Sulmona linnas, tekitades elanike seas paanika.

Lubatud maavärinat ei tulnud ja võimud käskisid mehel lõpetada hirmu külvamine. Kohtuprotsessi ajal päevavalgele tulnud telefonikõne salvestis lubab järeldada, et komisjoni kokkukutsumise peamine eesmärk oli saata ärevusse aetud avalikkusele rahustavaid sõnumeid.

Komisjoni seitse liiget kogunesid L’Aquilas 31. märtsil. Nende seas olid kuus teadlast, Itaalia kõige nimekamad geofüüsikud, ning tol hetkel elanikkonna kaitse osakonna asedirektor olnud Bernardo De Bernardinis – komisjon kuulus just selle osakonna alla.

Kohtumine ise kestis vaid tunni. Protokolli kohaselt oli selle peamine küsimus, kas viimaste kuude väikeste maavärinate seeriat saab tõlgendada ettehoiatusena võimalikule tugevale värinale. «On ebatõenäoline, et lähiajal kordub 1703. aasta omaga sarnane maavärin, kuid seda võimalust ei saa täielikult välistada,» ütles Enzo Boschi, kes oli ametisolev Itaalia Riikliku Geofüüsika ja Vulkanoloogia Instituudi president.

Üldine asjatundjate hinnang oli, et tugev maavärin on vähe tõenäoline. Selle andmisel saadi tugineda ühele 1988. aasta uurimusele, mille kohaselt on Itaalia maavärinapiirkondades tugev tõuge järgnenud väikeste tõugete parvele ainult kahel protsendil juhtudest. Sarnased värinate sarjad raputasid L’Aquilat ka 1985. ja 1995. aastal ega kulmineerunud noil kordadel tugeva värinaga.

Juba enne komisjoni istungi algust andis De Bernardinis, kutselt hüdraulikainsener, intervjuu ühele telekanalile, kus kinnitas, et muretsemiseks pole põhjust. Tema sõnul on olukord pigem soodne, sest väikesed värinad vabastavad murrangualasse kogunenud energiat ja vähendavad nii tugeva tõuke võimalust. «Nii et võime endale valada klaasi veini?» küsis ajakirjanik. Täiesti rahuliku meelega, vastas De Bernardinis ja soovitas kohalikku Montepulciano veini.

Komisjoni istungi järel sõitsid teadlased tagasi Rooma, pressikonverentsile tuli De Bernardinise ja linnaametnike kõrval vaid Rooma ülikooli vulkanoloog Franco Barberi. Kõlasid taas rahustavad fraasid, öeldi, et tugevat tõuget pole ette näha, olukord on normikohane ja ohtu ei ole.

Kuus päeva hiljem rappus L’Aquila all maa. Ajalooline linnasüda ja paljud teised hooned varisesid võimsusega 6,3 vappunud tõugete käes rusudeks. Elu kaotas 309 inimest, kümned tuhanded jäid peavarjuta.

Möödunud esmaspäeval langetas kohtunik ohvrite lähedaste algatatud kohtuasjas otsuse, mõistes komisjoni seitse liiget tapmise eest kuueks aastaks vanglasse.

Ei ole liialdus väita, et süüdistuse esitamine eelmisel aastal ja värske otsus tekitasid maailma teadusringkondades šoki. On kõlanud võrdlused keskaegsete nõiaprotsessidega, kohtupidamises on nähtud nii rünnakut teaduse vastu kui ka lihtsalt patuoinaste otsimist. Valitseb arusaamatus, kuidas saab teadlasi süüdi mõista suutmatuses maavärinat ennustada, kui teadusliku konsensuse kohaselt see ongi võimatu.

Kohtuasja sisu aga ei olnudki selles, näitab süüdistusega tutvumine. Me teame, et maavärinaid ei ole võimalik ennustada, kinnitavad nii süüdistaja kui ka ohvrite esindajad. Nende etteheide asjatundjatele on hoopis selles, et avalikkusele jagati «mittetäielikku, ebatäpset ja vastuolulist informatsiooni».

«Riigi esindajatena olid neil seadusega ette nähtud ülesanded: hinnata ja iseloomustada L’Aquilas valitsevaid riske,» selgitas süüdistaja Fabio Picuti. Muu hulgas oleksid komisjoni liikmed pidanud arvestama, et suur osa L’Aquila maju ei ole ehitatud vastu pidama tugevatele maavärinatele, ning tuletama elanikkonnale meelde elementaarseid ettevaatusabinõusid, kui ebatõenäoliseks hinnatud tugev tõuge siiski saabunud oleks.

Üks liikmeist, vulkanoloog Barberi oli ise tosina aasta eest juhtinud uurimust, mis kaardistas Itaalia lõunaosa hooneid, mis on seismilise aktiivsuse puhul ohus. Ainuüksi L’Aquila linnas oli selle kohaselt sääraseid kivimaju üle poole tuhande. Süüdistaja tõi välja teisigi vastuolusid komisjoni istungil ekspertide poolt välja öeldu ja nende endi teadustulemuste vahel.

Lisaks on ebakorrektne, isegi teiste komisjoni liikmete tagantjärele hinnangul, De Bernardinise väide, et väikesed värinad pigem isegi vähendavad tugeva tõuke ohtu, sest vabastavad energiat. De Bernardinise sõnul tugines ta seda öeldes teadlastelt saadud infole, komisjoni protokollis selleteemalist arutelu aga ei leidu.

Ent just see väide oli – vähemalt mitmete tunnistajate kinnitusel – see infokild, mis hakkas suunama inimeste käitumist. Tunnistajad kirjeldasid peredes toimunud arutelusid, kus otsustati maavärina eelõhtul, et ei ole tarvidust maja maha jätta ja rahulikumasse paika siirduda. Olime justkui tuimastatud, iseloomustas ühe ohvri lähedane. Süüdistuse hinnangul saab komisjoni rahustava informatsiooni arvele kanda vähemalt 30 inimese hukkumise.

Komisjon oleks pidanud riske põhjalikumalt hindama ja neid selgemalt kommunikeerima ning jagama selgeid tegevusjuhiseid, kuidas võimaliku tugeva maavärina korral käituda, selle asemel valiti aga avalikkuse tühjade ja kohati eksitavate fraasidega maharahustamise tee, kõlab etteheidete kokkuvõte.

Komisjon takerdus maavärinate ennustamise ümber puhkenud furoori tõttu valesse vaidlusse, hindas ajakirjale Science rahvusvahelise maavärinate ennustamise komisjoni (ICEF) juht Thomas Jordan, kes on ka Lõuna-California ülikooli teadlane. «Küsimuseks kerkis, kas tuleb maavärin või ei tule, ja see oli vale teemapüstitus.»

Itaalia kohtusaaga ei ole veel lõppenud, suure tõenäosusega kaebavad teadlased otsuse edasi ning arutelud võivad kesta aastaid. Nii või teisiti mõjutab Itaalia kohtuprotsess ilmselt oluliselt seda, kui varmalt teadlased tulevikus ekspertnõuandeid on valmis jagama, eriti kui need puudutavad sündmusi, mille tõenäosus on väike, võimalikud ohud aga suured.

Eksida on ju võimalik mõlemas suunas. Mõne aasta tagune H1N1-gripi pandeemia osutus kardetust väetimaks ning suur osa soetatud vaktsiinist läks raisku. 2005. aasta jaanuaritormi puhul ei suutnud EMHI hinnata üleujutusohu suurust ning sõltumatu eksperdina hakkas häirekella lööma hoopis mereteadlane Tarmo Soomere. Mõlemal puhul oleks ka meil olnud lihtne nõuda eksinud asjatundjate karistamist.

Rahvusvahelises ajakirjanduses on juba mitu teadlast väitnud, et ei soovi edaspidi valitsust ohuhinnangutega abistada või kavatsevad kasutada väga ettevaatlikku sõnastust, et vältida sarnast olukorda, kus neid saab eksimise eest vastutusele võtta. Jordani hinnangul saab lahenduseks olla ekspertide ja otsustajate rolli ja vastutuse selge eristamine: asjatundjate ülesanne on välja pakkuda hoolikalt analüüsitud tõenäosuslikud hinnangud, otsustajate ülesanne nende põhjal valida tegevuskava.

Kuid selle edukuse tagamiseks peab muutuma ka meie taju riskidest ja tõenäosusest. Kuigi mõistetavalt eelistame alati selgeid hinnanguid ja soovitusi, peame aina tihedamini leppima tõenäosustena esitatud hinnangutega.

Kui hakkame Geenivaramust saama tagasisidet, saame oma geenikaardilt näiteks teada, et meil on keskmisest kümme protsenti suurem risk haigestuda mõnda vähivormi, mitte seda, kas me kindlasti selle saame või mitte. On asju, mida teadus suudab ennustada väga täpselt, ja on asju, maavärinatest kasvajateni, mille puhul saab ta pakkuda ainult tõenäosusi. Ja kummas suunas liisk langeb, ei tea me enne, kui sündmus on käes.

Ennekõike on Itaalia protsess jaganud meile õppetunni riskianalüüsist ja -kommunikatsioonist, mis maavärinakomisjoni puhul olid puudulikud. Ent me ei saa iial teada, kui paljud L’Aquila pered oleksid käitunud teisiti, kui komisjon oleks teatanud, et tugevate tõugete ohtu ei saa välistada, kuid risk on umbes kaks protsenti.