Elver Loho.

FOTO: Peeter Langovits.

MTÜ Eesti Interneti Kogukond juht Elver Loho ütles Postimehele, et mõne nädala tagune suurt furoori tekitanud küberrünnakute laine on küberkultuurituse tulem ning karistada tuleks mitte Internetis meelt avaldajaid, vaid rünnakukutse õnge läinud üksiküritajaid.

Kaitsepolitsei on praeguseks otsustanud, et mõne nädala taguse küberründe üleskutse teinu jääb kriminaalkaristuseta. Kuidas sellesse otsusesse suhtute?

Erafirmadel on siiski endiselt õigus alustada tsiviilasi, võib-olla isegi läheb läbi. Iseküsimus on see, et inimene (Väike-Maarja kandist pärit alaealine – toim.) tuli välja ainult ideega. Põhisüü on ikkagi neil, kes võtsid üleskutsest vedu ja seda mingi üleskutse ajendil, mis tegelikult on lihtsalt sõnad. Kui sa lähed ja röövid poest kassas oleva raha, siis sa ei saa hiljem öelda, et vend käskis.

Kas see ei lähe vastuollu põhimõttega, et ka kuriteole õhutaja peaks saama karistatud?

Mul ei ole siin ühest vastust. Üldjuhul, kui keegi mingi kuriteo toime paneb, siis tuleks vastutusele võtta tegija. Kui nüüd üks inimene ütles Anonymous’i brändi all, et võiks sellise rünnaku teha ja hulk inimesi ründasid, siis see on pigem nende inimeste probleem, kes tõesti läksid õnge ja ründasid.

Praegune küberkuritegevust reguleeriv seadusandlus Eestis on selliste juhtumite ohjamisel ilmselt puudulik.

Seadustes on alati probleemseid kohti. See, kas üleskutset mingi illegaalse teo toimepanemiseks tuleks alati käsitleda kui kuritegu, on praegu ühiskonnas toimuv arutelu ja loodetavasti jõuab see lähiaastatel ka seadustesse. Justiitsministeerium just hiljuti algatas sõnavabaduse-teemalise diskussiooni, ka MTÜ on avaldanud oma muresid sel teemal justiitsministrile.

On ka teistsuguseid olukordi: kus vaenu õhutamine on süstemaatiline, pikaajaline ja õhutaja on autoriteedi positsioonil. Kui tõesti mingi usujuht, kellel on koguduses tuhat inimest, kutsub üles vägivallale, siis see on juba ohtlik olukord. Aga antud juhul see poiss, kes üleskutse toime pani, ei ole ühiskonnas mingi autoriteet, et tal oleks järgijaid.

Kas vaenule õhutaja karistamise loogikat on võimalik ja tuleks üks üheselt päriselust virtuaalmaailma üle kanda või on seal mingeid erisusi, mistõttu virtuaalkeskkonnale peaks andma leebemad reeglid või vastupidi, karmimad?

Virtuaalkeskkond on eriline. Kui sa lähed tänavanurgale karjuma, siis kõik näevad, kes sa oled. Igaüks võib pilti teha. Tõenäoliselt jõuad sa oma sõnumiga 10-20 inimeseni.

Kui sul on internet, siis sa võid jõuda 10 000 – 20 000 inimeseni üsna kergesti. Meedia vahendusel võid jõuda juba 100 000 – 200 000 inimeseni, kui sõnum on piisavalt radikaalne. On ka see aspekt, et oma jälgede peitmine ei ole keeruline – kui koolipoiss oleks natuke vaeva näinud, ei oleks teda üles leitud.

Igasugused lihtsad lahendused, näiteks jälgimisühiskond, ei lahenda probleemi. Pigem võiks mõelda sellele, et rahvast kultuuriliselt harida – tõsta kultuuri taset ühiskonnas, mis kaitseks selliste lihtsate radikaliseerumiste eest.

Millise signaali annab kaitsepolitsei otsus mitte kriminaalmenetlust alustada tulevastele küberründajatele?

Ma saan aru, et antud juhul oli tegu alaealisega. Kui võtta alaealine vastutusele sellise tegevuse eest ja nõuda temalt näiteks saamatajäänud reklaamiraha - kui uudisteportaali töö oli häiritud - siis see võib päris suur number olla. USA-s on selline praktika väga levinud, et lollusi teinud lapse vanematelt nõutakse välja miljoneid dollareid, aga kas me sellist ühiskonda tahame? Lapsed teevad lollusi. Kui võtta natuke leebemalt, siis las lapsed õpivad ja saavad täiskasvanuks.

Ent need inimesed, kes omal käel rünnakus osalesid, on ju ometi saatnud korda riigi või ettevõtte vastase kuriteo. Kui sellesse suhtuda nii, et kahju ei olnud väga suur, siis jääb mulje, et küberrünnaku läbiviimine on nagu punase tulega tänava ületamine – kui politseil on aega, siis tegeletakse.  

Ma saan aru, et see konkreetne otsus oli üleskutsuja kohta. Kui on tõesti õnnestub leida üles kõik need inimesed, kes korraldasid rünnakuid ja võtta nad vastutusele, siis see on teine juhtum – seal on lihtsam kahju tõestada. Pelgalt mingisugusest tekstist jõuda kahjuni, seda on kohtus raske tõestada.

Käitumine küberruumis on teema, kus väärtused ja mõtted on nii uued, et meil tegelikult puudub konsensus ühiskonnas, mis on aktsepteeritav ja mis ei ole. Seda on vaja arutada – me peame jõudma ühiskonnana arusaamisele, millised on internetis käitumise reeglid.