Pilt on illustratiivne.

FOTO: Caro / Scanpix

Täna oli tõeliselt kena päev: päike paistab, õhus on kevadet, aga minul oleks võinud minna väga halvasti.


Töötan müügiesindajana seega sõidan enamuse päevast autoga. Mõni sekund jäi puudu, et mu auto alla oleks jäänud väike laps.

Situatsioon oli järgmine: ta sõitis bussipeatuses jalgrattaga kiiver peas ja puha ning lihtsalt veeres sõidutee poole. Seal on selline peatus, kus kõnnitee kallak toob sõiduteele. Pole äärekivisid ega muud piiri.

Kuna see peatus on mu kodu lähedal siis on mul  alateadlik komme vaadata, et on seal ehk mõni tuttav ja seepärast arvatavasti ma teda nägingi ja pidama sain.

Laps märkas mu pidurdamist ja sai ise ka lõpuks pidama, kuid minu hing jäi kripeldama. Ta oli liiga väike, et olla seal üksinda.

Keegi vastutaja ilmselt oli oma tähelepanuga kusagil mujal, unustanud, et kuni lapsed on väikesed, vastutavad täiskasvanud nende turvalisuse eest.

Kui oleks juhtunud õnnetus, poleks ma
olnud selles süüdi, aga on päris kindel, et ükski autojuht ei soovi endale sellist kogemust.

Arvan, et peaks inimestele meelde tuletama kevade ilu kõrval ka ohtusid, mis tekivad seoses jalgrataste talveunest ärkamisega. Lapsed on ju meie suurim vara ja õnn!