Juhtkiri: ikka veel paks riik

Me ei ole kunagi nii rikkad, et ebamääraseid ametnikukohti pidada

Sõnaga «bürokraatia» meenub meist igaühele midagi. Kellele ilukirjandus, näiteks Kafka või Remsu, kellele mõni Nõukogude ühiskonda pilav karikaturist või satiirik Pikrist, kellele «Meelejahutaja» sketšid. Kuid võivad meenuda ka isiklikud vintsutused, ühe ametniku juurest teise juurde saatmine, lõputu kooskõlastuste ootamine.

Teoreetilises plaanis võib bürokraatia tähendus olla nii positiivne (süsteemsuse mõttes) kui negatiivne (ebaefektiivsus). Kuid kui eraettevõtte puhul avaldab keskkond liigsele bürokraatiale survet, siis riigistruktuurid kipuvad, eriti nii-öelda headel aegadel, paisuma nagu pärmitainas. Ametinimetused muutuvad üha pikemaks ja keerulisemaks, sisu jääb aga üha hõredamaks.

Nõukogude Liidus bürokraatia õitses. On räägitud mitmest Eesti NSV päevist pärit suurest organisatsioonist, kus 1990ndatel avastati ikka ja jälle töötajaid, kelle olemasolust ja tööülesannetest polnud kellelgi aimu. Tööpost ometi oli ja palk muudkui jooksis. Ka Euroopa Liidus on negatiivses mõttes bürokraatiat, nagu ka Eesti professionaliseerunud ametnikkonnaga ministeeriumides. Ent avalik sektor peaks aeg-ajalt suutma teha inventuuri – me ei ole kunagi nii rikkad, et ebamääraseid ametnikukohti pidada.

Kultuuriministeeriumi haldusalas tegutseva rahvakultuuri keskuse vaimse kultuuripärandi osakond tekitab hulga küsimusi. Kuid paljudele neist on lihtne anda ka mahukaid vastuseid. Ajal, mil lapski teab pika ja «sisuka» teksti tootmise võimalusi, saab vaimse kultuuripärandi konventsiooni põhimõtete elluviimisest üsna kerge vaevaga valmistada raamatujagu materjali. Ja vaimse kultuuripärandi edasiandmise vastu per se ei saa ju kellelgi midagi olla?

Kultuuri puhul on tõesti aspekte, kus me ei saa rääkida äärmuseni viidud efektiivsusest. Kuid igal riigi palgal oleval töötajal endal peab siiski olema selge pilt sellest, mida ta teeb, ja tema tööl peaksid olema ka tulemused, mille alusel saab avalikkus seda tegevust hinnata.

Arvuti abil tõlkivas, lõikavas, kleepivas ja paljundavas maailmas on lihtne see «tulemus» tekitada. Efektsete esitlustega võib lausa ära hullutada, nagu viimase nädala uudistest teame. Kuid õhu võngutamise rahastamise asemel võiks selle raha suunata inimestele, kes samas valdkonnas midagi sisulist ära teevad. Uurijatele, loojatele. Kindakirja õpetab vanaema lapsele ka siis selgeks, kui kriitpaberil voldikud trükkimata jätta.

Paksu ja õhukese riigi retoorika kukub tihti eluliselt tähtsate funktsioonide kraavi ja kindlasti ongi valdkondi, mida lõputult timmida pole lihtsalt võimalik.

Samas peavad paksu riigi kriitikud tegelikult silmas just seda, et endiselt luuakse töökohti piltlikult öeldes üheksast viieni paberite ühest virnast teise tõstmiseks. Ja siin on neil sageli paraku õigus.